Pahandust tegi lumi mitte ainult liikluses ja teedel. Olin esimese paksu ja märja lume ajal Tartu äärelinnas ja lootsin, et see juba saju ajal sulav külm ollus vähemalt järgmiseks päevaks täielikult ära sulab. Nagu tihtipeale esimese armastusega, on ju lumegagi nii, et esimene ei jää pidama…
Aga tuli järgmisel päevalgi kogeda linna madalatel mägedel libedustki ja külma. Ei olnud lume tulekuks valmis, sest olin kõiksuselt palunud korralikku vananaistesuve, et rahulikult kõik vajalikud liigutused talve eel ära teha. Ei olnud ühtegi märki, et mind kuulda ei võeta! Soe pikk sügis oleks ju igati boonus ja lohutus meie kliimas elajatele, kus on liiast hämarust ja jahedust.
Riskialdis rännumees rääkis Vikerraadios, kuidas matkal Teravmägedele tuli näljaseid jääkarusid tõrjud. See pole tavapärane; jääolud on ikka väga nigelad ja karud näljas, kui isegi inimest kimbutavad. Meil viimased talved küll soojenemist ei näita, on lund ja külma küllalt olnud. Järgmisel päeval kodus nägin, et hobukastan oli kõik lehed langetanud, alles äsja oli puu üleni lehes! Küll aga ei olnud lehti maha poetanud taliste sortidega õunapuud, sirelid, jasmiin. Kõigil oli lisaks lehekoormale kanda ka lume raskus! Ja kaugemad metsad olid altpoolt lumised, ülevalt kollendasid aga kaskede ladvad, sest nemadki polnud raatsinud kõigist lehtedest loobuda… Tahtsid end ka rahulikus tempos “lahti riietada”? Kõrge kuuse all laius tuulealuses küljes ovaalne murulinik — eks maani oksad võtsid lume oma “õlule”. Tamme beeže, sõrmikuid meenutavaid lehti oli ka ohtralt lumme pillutud.
Seni pole ma ainustki lehte jõudnud riisuda, sest tahtsin, et kõik lehtpuud oleksid need kõigepealt langetanud. Kas jõuad lehed sügisel riisutud, on alati olnud küsitav, sest kündjad tahavad põllule tulla siis, kui sealt taimed koristatud on. Lehesadu seniks lõppenud pole, aga samas oleks hea lehed mulda künda! Vahel on see ka õnnestunud.
Esmakordselt pidin istutama hüatsindi- ja tulbisibulad lumesegusesse mulda, sest kus sa neid muidu ületalve hoiad? Saialilled olid veel oranžis rüüs, mõtlesin veelkord õied ära korjata, enne kui taimi välja kiskuma hakkan. Nüüd on taimed rasked ja maadligi, lumised. Neid välja juurida pole sugugi nii lõbus kui päikeselise sügisilmaga. Aga ilmaga ei saa vaielda. Ajasin viimased vett täis tünnid ümber, kastekannud ja muud potsikud ka.
Tihastele panin rasva võrku ja riputasin akna taha. Trall selle ümber käib, see on igatalvine aknatagune šõu. Aga raadios rääkis ornitoloog, et linde sööta on liiga vara! Et praegu olevat siin need tihased, kes rändavad edasi. Söötja eksitab neid, andes märku, et siin on ka hea! Nii võivad kohale jääda! Meie tihased polevat aga veel saabunud. Igal juhul on linnukesed väga meie tihaste nägu!
Aga äkki ikka sulab lumi veel ära?
i
EHA NÕMM
