Starti, strati, seened, kallid, algab lastelaul. Igasügisene loogiline vastureaktsioon on, et stardivad ka korjajad.
Seened on andnud palju inspiratsiooni tegevusteks. Küll sportlikeks, küll intelligentsi tõstvateks, kui nende mitmekesises riigis veidigi orienteerumisvõimelisemaks tahetakse saada, neid nende lihtsuses ja samas keerulisuses tundma püütakse õppida. Lasteaiarühmades võistlevad jooksmises pilvikute ja puravike võistkonnad, Tõstamaal selgitati 2012. aastal välja “Zeksikaim zeen” ja võistlusklassiks tõmbas tookord fortuuna välja “Suurima puravikusaagi”.
Aga meil hea tuttavaga käis ralli tõmmuriisikate peale. Ta helistas hommikul kella 10 paiku, et kas metsa läheme, eile oli talle teada kohas väga palju musti seeni ja tal polnud võimalust kõiki ära korjata. Mina vastasin, et tegin just tule pliidi alla, hakkan kompotte kuumutama. Seletasin, et eile käisin lähedal võsas, sain männiriisikaid ja needki olid lehikute vahelt mustajutilised, mingid tegelased sealgi kallal. Kas kahe tunni pärast jõuad?
Mina, et kas nii kiire on? Seda kardabki, et ussitavad ära, sellepärast tuleb rutata! Eks ma siis tõttasin, esimene ralli oli kohtumispaika jõuda, teine algas metsas. Suur krantsist õuevalvur otsustas koju jääda, kuigi ettepanek sai tehtud. Selle eest tuli kaasa noor kassipoeg, kellel juba esimesed püütud hiired ette näidatud. Perenaine püüdis talle poolel teel küll verbaalselt ja küll kotiga tabada tahtes selgeks teha, et tal on vara veel seenele tulla; asjata. Kassipoeg oli meile seenekorjamise ajal nagu korvpallivõistkonnale tantsutüdrukud: lõbustas meid oma äkiliste manöövritega ja krabinal puude otsa ronimisega kord ühe, kord teise seenelise lähedal.
Mets oli muljetavaldav, niisugune, kus ikka pangega kõndimiseks ruumi ka leidus, ei olnud tihedat alusmetsa, vaid ikka väärikas korpulentsuses täiskasvanud, kõrgele pürgivad puistaimede esindajad, põhiliselt kased. Muljet avaldas, et seal ka seeni oli: õige mitmed riisikaliigid, kõige rohkem muidugi hea konspiratsiooniga tõmmuriisikad.
Neid andis pruunikirjus metsaaluse mosaiigivaibas märgata. Mõne seene või koguni seeneperekonna nägid ära alles mitmendal korral samas paigas tiirutades, või olid vahepeal ennast välja sirutanud?
Mulle muidugi sobis, et riisikad on korralikud makroseened. Pilvikudki olid tihti ussitamata ja üle pika aja sain ka kuuseriisikaid. Need olid viimastest vihmadest pisut värvi kaotanud ja meenutasid ülespöördunud servade tõttu karikat. Selles oli ka vett, võis janu kustutada!
Minu kaaslane läks õige agaraks, sest ta soovis üha kaugemale ja kauem metsasügavuses peidus olla, ise kuulutades, et nii tore on metsas ja seened olevat vaid boonuseks. Viimase reidi ajal tuli ta metsast mütsita, mõtlesin, et jäi kuskile oksa külge, aga kus sa sellega, see oli pihus ja seeni täis. Siis helistas ta koju jäänud kaasale, palus, et tulgu natukenegi käruga vastu, kasvõi küünini, mõlemal kaks ämbrit ja kilekott täis. Õige pea hakkas kostma müra, mees oli kohe mikrobussiga suutnud mööda poolde reide ulatuva rohuga vana teed meieni jõuda.
Eestis olevat praegu teada umbes 3500 seeneliiki. Neist vaid kolmandik on välimuselt nagu seened olema peavad, jala ja kübaraga. Meie lehikseente hulgas on umbes 400 söödavat, ligi 200 mingil määral mürgist ja 150 isegi raviomadustega! (Mall Vainola koostatud õppematerjalis on need arvud kirjas.) No tore oleks end mõne lehikseenega ravima hakata, aga see nõuab suurt uurimist. Seda pole aga aega teha, sest vaja on seeni puhastada!
EHA NÕMM
