Viimaste nädalate jooksul on Lõuna-Eesti maakondades metsa eksinud viis inimest, neist kaks jõudsid ise edukalt metsast välja, kolme aitas politsei. Kuna pikk sügis on alles ees, siis avaldame seniste otsingukogemuste põhjal kujunenud seenelise-marjulise meelespea.
*Annan oma metsaminekust teada lähedastele või naabritele ja ütlen neile, kuhu täpselt kavatsen minna ja millal metsast tagasi jõuan.
*Võimaluse korral ei lähe metsa üksi, vaid koos kaaslastega ning metsas liigume üksteisest nägemis- või kuulmiskaugusel.
*Võtan metsa kaasa laetud mobiiltelefoni ja metsas olles sellega ilma erilise põhjuseta pikalt ei räägi – niimoodi säilitan aku töövõimelisena.
*Riietun erksavärviliselt, vastavalt ilmastikule soojalt ja mugavalt, riiete peal kasutan neoonvesti, et olla kaaslastele ja vajadusel otsijatele paremini nähtav.
*Panen kindlasti taskusse veidi süüa ja juua, sest ilma vedelikuta metsas kaua vastu ei pea ja energia saamiseks eelistan just magusamaid jooke.
*Kui põen mingit haigust, siis võtan kindlasti kaasa oma ravimid.
*Võtan kaasa vile ja taskulambi, et kaaslastele või vajadusel otsijatele endast märku anda.
*Võtan kaasa tuletegemisvahendid, et vajadusel soojendamiseks või märguandmiseks lõket teha.
*Sellisel juhul arvestan kindlasti tuleohutusnõuetega.
*Kui kodus on kompass, siis võtan selle kaasa ja panen orienteerumiseks paika ilmakaared.
*Metsas liikudes jätan meelde olulised märgid – mõne erilise puu, tee, sihi, kraavi, oja, kivi jms.
*Metsast hakkan välja tulema tükk aega enne pimeduse saabumist.
*Kui olen tõepoolest eksinud, siis:
*Säilitan rahu ja mõtlen läbi tuldud teekonna ning meeldejäetud olulised märgid.
*Kuulan ümbruskonna hääli: koerad, koduloomad, sõidukid annavad mulle märku, et läheduses on inimtegevus, kust võib abi saada.
*Kui see ei aita, siis ei viivita asjatult ja helistan politsei lühinumbril 110. Kirjeldan võimalikult täpselt metsamineku kohta ja aega ning kuulan tähelepanelikult politseiniku nõuandeid.
*Ei hakka mobiiliga kurtma tuttavatele oma rasket saatust, vaid säilitan akut otsijatega suhtlemiseks.
*Otsin looduslikke märke, mis võiksid otsijatele anda aimu minu asukohast ning mind metsast välja juhtida – teed, sihid, elektriliinid, kraavid, ojad jms. Sihti aitavad hoida ka päikese asend ja tuule suund.
*Kuulan, kas kostab otsingutele tulnud politseiauto sireen.
*Kui jõuan välja mõnele teele, siis ei pööra enam metsa, vaid liigun edasi mööda teed.
*Võimaluse korral annan kodust kaasa võetud vahenditega otsijatele endast märku.
*Kui olen leidnud kodutee omal jõul, siis teatan sellest kindlasti ka otsijatele, et nad asjatult minu pärast ei muretseks.
Kui täidate võimalikult palju meelespeas toodud soovitusi, siis muudate oma metsaskäigu tunduvalt ohutumaks ja meeldivamaks ning ka otsijate töö tulemuslikumaks.
i
MADIS SOEKARUSK, Lõuna Prefektuuri juhtimiskeskuse juht
