Kui metsas on seenehooaeg enam-vähem lõppenud, siis Eestimaa kinosaalides jätkub see täiel tuuril. 20. septembril esilinastunud Toomas Hussari film “Seenelkäik” on kogunud kuu ajaga päris suure arvu vaatajaid ning tüdimusemärke publik veel ei ilmuta, pigem on tulnud mõnel pool lisaseansse korraldada. Täna õhtul kell 19 saab “Seenelkäiku” vaadata Põltsamaal Jõgeva Maakonna Keskraamatukogus.
Seda, et “Seenelkäik” on rõhutatult pretensioonitu film, näitab juba pealkiri: üks lihtne argine liitsõna ning ei mingit allteksti, kujundeid, allusioone, assotsiatsioone ega muud hookus-pookust. Niisama lihtne on ka lugu, mis kinolinal käivitub: poliitik Aadu Kägu (Raivo E. Tamm) läheb koos abikaasa Viiviga (Elina Reinold) seenele ning teele jäänud tanklas liitub nendega rahatu rokitäht Zäk (Juhan Ulfsak): Viivi lubab talle, et ta saab, kui seened korjatud, nendega Tallinna.
Paraku on meedia just jälile saanud asjaolule, et Kägu on oma ja abikaasa Peruu-reisi maksumuse enda kui riigikogulase kuluhüvitiste hulka arvanud. Tuttava, aga ülerahvastatud metsa asemel põrutab inimpelglikuks muutunud poliitik tõelisse karulaande, kus seeni pole, küll aga on suurepärased võimalused ära eksida. Seda Kägud kõiki kunstireegleid järgides ka teevad. Ehkki Kägude pere kumbki liige ei ärata erilist sümpaatiat (Viivi suhtes väike poolehoid hiljem siiski tekib), on režissöör osanud metsa eksimise “mehhanismi” ja emotsiooni nii ehedalt vaatajani tuua, et tahes-tahtmata hakkad eksinutele kaasa elama.
On võrdsed ja pole ka
Nagu surma ees ja saunalaval, peaksid ka metsas kõik inimesed võrdsed olema. Osalt see nii ongi: poliitik Aadu Kägu tabab metsa eksinult samasugune nälg, külm ja meeleheide nagu iga teistki surelikku. Ainult et kui iga teine inimene helistaks hätta sattunult häiretelefonile 112, siis niigi skandaali mässitud Kägu seda teha ei saa või vähemasti arvab, et ei saa, sest siis paisuks skandaal veel tunduvalt suuremaks. Ja nii muutubki paaritunnine seenelkäik kolmepäevaseks pööraseks seikluseks.
Ent ärgem unustagem, et “Seenelkäik” on siiski komöödiafilm. Nii et Kägude metsaseiklusi jälgides saab vaataja ikka naerda ka. Üheks nalja allikaks on pingsalt oma renomee pärast muretseva Aadu ja kompleksivaba Zäki omavaheline vastandumine. Või peaks hoopis ütlema, et nali tekib sellest, et Aadu püüab pingsalt tubli poliitikut ja Zäk niisama pingsalt lahedat rokitaati kehastada? Eriti “kreisiks” kisub asi siis, kui sündmustesse sekkub Kohalik Tropp (Üllar Saaremäe): sell, kes usub, et inimesed, keda näidatakse telekas, on automaatselt arvatud mingisse privilegeeritud klassi, kellele kõik ette-taha ära tehakse. Zäki väidet, et ka tema peab endale ise poest süüa ostma, peab Kohalik Tropp pahatahtlikuks valeks.
Mulle isiklikult meeldib, et Hussar on karikeeritud poliitiku Aadu Kägu kõrval tegevusse toonud ka karikeeritud lihtinimese ehk siis sellesama Kohaliku Tropi, kelle maailmapilti ei kõiguta miski ning kes arvab väga täpselt teadvat, kuidas asjad maailmas käivad. Kui ta saaks veel vastuse küsimusele, kuhu pani Siim Kallas kümme miljonit, avaneksid tema jaoks lõpuks ometi taeva väravad, inglikoorid hakkaksid laulma ning mett ja mõdu voolama kui küllusesarvest.
Nali on pisiasjades
Kui mõnikord öeldakse, et saatan on pisiasjades, siis “Seenelkäigu” puhul võib öelda, et nali on pisiasjades: see ei tulene mitte niivõrd sündmustest, kuivõrd nüanssidest — mõnest ülitäpsest sõnast või liigutusest, ülitabavast žestist või kõnekast näoilmest. Nii et nalja võib-olla eriti ei olekski, kui meil poleks nii sindrima häid näitlejaid, nagu on “Seenelkäigu” osalised. Juba eelpool nimetatutele tuleks siinkohal kindlasti lisada väiksemates rollides üles astuvad Hendrik Toompere jr jr ja Hilje Murel (nemad “kantseldavad” Aadu Kägu erakonna tasandil), Elmo Nüganen (tanklateenindaja) ja Ott Sepp (sibiauto juht). Omaette nähtus on pressikonverentsiks valmistumise vaimukas stseenis vaid korraks ekraanile ilmuv Volli Käro, kes peaks vist parodeerima Karl Lagerfeldi, ent kes mõjub kui kõigi maailma moegurude kvintessents. Parim näide, kuidas kahe sekundiga suurepärane roll teha!
Režissöör Hussar on öelnud, et “Seenelkäik” on riigikogulase mehistumise lugu. Mina nii ei arva. Aadu Kägu saab küll kolme päeva jooksul sügavamalt enda sisse vaadata kui kunagi varem, ent selle tagajärjel ei muutu ta mitte eetilisemaks, vaid õpib lihtsalt edukalt “kägu ajama” ja äpardusi poliitiliseks kapitaliks “konverteerima”. Tõsi, irooniline Hussar võis mehistumise all just seda mõeldagi.
“Seenelkäigu” kohta on siin-seal juba märgitud, et see polekski nagu eesti film: stoori on selge ja arusaadav ning puuduvad pikad pausid ja kaugusse suunatud pilgud, millega tavaliselt tegelaste hingesügavust imiteeritakse. Ka kriitikud on filmi vastu võtnud tavatult positiivselt ning allakirjutanul ei jää muud üle kui kiidukooriga liituda.
Eesti inimesed isuga eesti filmi vaatamas — kas saab olla paremat kingitust sellelesamale eesti filmile tema sajanda sünnipäeva puhul!
“Seenelkäik”
Stsenarist ja režissöör Toomas Hussar
Operaator Rein Kotov, helilooja Arian Levin, monteerija Tambet Tasuja, kunstnik Kristina Lõuk, helirežissöör Ivo Felt ja produtsent Piret Tibbo-Hudgins.
Osades Raivo E. Tamm, Elina Reinold, Juhan Ulfsak, Üllar Saaremäe, Hendrik Toompere jr jr, Hilje Murel jt
Tootja Allfilm
Film on valitud Karlovy Vary, Toronto, Ateena ja teiste rahvusvaheliste filmifestivalide võistlusprogrammidesse ning esitatud Eesti poolt konkureerima parima võõrkeelse filmi Oscarile.
i
RIINA MÄGI
