Kuidas põllumees pärast üleujutusega möödunud varakevadet tänavu oma asjadega hakkama on saanud ning milline on tervikuna olukord põllumajanduses, analüüsivad Vooremaa vestlusringis Jõgevamaa Põllumajandustootjate Liidu esimees Urmas Ingver, Jõgeva sordiaretusinstituudi direktor Mati Koppel ja AS Werol Tehased juhatuse liige Aivar Kokk.
Kuidas käesolev kevad põllumajandustootjatele on sobinud? Kas tööd on õigel ajal tehtud või on ette tulnud probleeme?
Ingver: Eks kevadel on kõik optimistlikud: ostetakse väetist, külvatakse vili maha, kuid sügisel tuleb välja, et kõik see oli mahavisatud raha. Viljaturg näitab seda, et sügisel kokkuostuhind väga kõrge ei tule, sest maailmas on laovarud suhteliselt suured. Meie hindu on aidanud paarikümne sendi võrra tõsta Leedu taliviljade halb talvitumine, mille tõttu jääb Leedus kogusaak oodatust väiksemaks. Leedus toodetakse heal aastal kaks miljonit tonni vilja üle. Tänavu on Leedu kehvem olukord meid aidanud ja odra osas sõlmitakse eellepinguid mitte krooni, vaid 1,30-ga. Aga ka 1,30 krooniga on vilja kasvatada peaaegu võimatu. Taimekasvatajatele ei tule kerge aasta.
Koppel: 2007. aastal tulid vilja hinnad alla, madalamale, kui nad enne tõusu olid. Vilja hinnad jõuavad tõusueelsele tasemele ilmselt järgmisel aastal. Kui vaatame poes leiva hinda, siis see on olnud ühtlase tõususirgega, ei mingeid jõnkse. Vilja hinnast poes müüdava leiva hind ei sõltu.
Vahepeal oleks leib pidanud odavamaks minema?
Koppel: Vahepeal oleks pidanud odavamaks minema, kuid midagi sellist pole olnud. Nii, kui elektri hind tõuseb, või tõusis kütuse hind, siis leiti põhjus leiva hinda tõsta. Kui mingi hind on allapoole tulnud, siis leib pole odavnenud.
Kokk: Leivakombinaadid on suhteliselt raskes majanduslikus seisus ja ots otsaga kokku tulla on väga raske. Mitte kuskilt ei tule rasva sõrmede peale, hea, kui suudad kulud ja tulud tasakaalus hoida.
Ingver: Euroopa Komisjoni juures tegeleb terve ekspertkomisjon sellega, kuidas kaubanduse diktaadi vastu võidelda. Kuidas teha lepingud osapooltele võrdsemaks, et nii tootja, töötleja kui kaubandus saaksid kauba hinnast võrdsema osa? Praegu võtab nii piimanduses kui teraviljasektoris kaubandus liiga suure osa pirukast endale. Tööstused on omavahel konkureerides tekitanud olukorra, kus tegelikult käib hirmus ressursi raiskamine. Meil on piimalett ja leivalett mitu meetrit pikk, aga see on seotud kadudega, mis vähendab tööstuste efektiivsust ja tõstab toote omahinda. Tarbijale püütakse pakkuda võimalikult laia sortimenti, mis majanduslikult ei ole õigustatud.
Kokk: Peab aru saama, et vili on täpselt samasugune börsikaup nagu iga teinegi. Iga päev börsil kaubeldakse ja neli korda aastas pannakse hind ette paika ja püütakse kokkuleppeid sõlmida. Kui kinnisvaraturul oli tõus, siis vilja hind kukkus – rapsi hind oli siis kõige madalamal tasemel — 225 eurot tonn. Kui kinnisvaramull lõhkes, siis kõik kinnisvararahad tulid seemnesse ja rapsi hind lükati 500 eurole, mis oli päris utoopia. Nüüd on see 300 euro peale jõudnud. Kui Leedus 52 protsenti taliviljast ei tärka ja Lätis, Valgevenes, Ukrainas on 30 protsenti taliviljast nihu läinud, siis see kergitab lootust, et sügisel on hind kõrgem.
Samas ei ole vist ühelgi aastal nii palju suvirapsi maha tehtud kui tänavu, sest see on ainuke seeme, mis põllumehele ka kasu sisse toob. Loogiliselt peaks see sügisel kaasa tooma hinnalanguse, aga mis tegelikult juhtub, ei tea keegi.
Ingver: Globaalses kaubanduses on järjest rohkem spekulante, kes tekitavad turul kõikumisi. Kui kinnisvara seis on keeruline ja pankades on intressid madalad, siis paigutatakse raha toormesse: olgu see vili, nafta, kuld — mis iganes. Tekitatakse nõudlus. Aga kui hind turul objektiivsel põhjusel tõuseb, olgu kuskil ikaldus, üleujutus, ja põllumees võiks saada oma kauba eest väärilist hinda, tulevad spekulandid suures koguses müüma ja ajavad sellega hinna alla.
Üldiselt on sel kevadel põllule saadud õigel ajal. Aga kuna Baltikumi osas on rahaturul usalduskriis, siis täna piirkonna ainus väetisetehas seisab. Tehasel pole mikroelementide jaoks raha, autod seisavad seal, ootavad, kuid koormaid ei tule. Me võime kõik õigesti teha, kuid pool saagist jääb saamata põhjusel, et meil pole õigel ajal vajalikku väetist.
Kas mujalt ei saa väetist osta?
Ingver: Venemaalt peab tellima, tegemist on tollialuse kaubaga ja see jõuab kohale kahe nädala pärast, aga siis on juba hilja. See on igal pool nii: väetist ei saa me varakult tellida, traktori tagavaraosade eest peame me ette maksma, sest Eesti maaletoojaid tootjatehastes ei usaldata ja ka maaletoojad saavad varuosi ettemaksuga. Kaks suuremat meil tegutsevat panka viivad siit raha piltlikult öeldes kotiga välja, selle asemel, et aidata põllumehel sellest olukorrast väljuda. See tekitab kokkuvõttes põllumajanduses paanilise olukorra.
Kuidas talvitus Eestis talivili?
Koppel: Eestis paremini kui lõuna pool, aga ega ta väga hästi ei ole talvitunud. Eelmisel aastal külvati talivilja rohkem kui viimastel aastatel ja kuna talivili on saagikam kui suvivili, siis sõltumata talvekahjustustest annab ta kogusaagina korraliku tulemuse. Veevaru mullas on piisavalt suur ja täna võime öelda, et lootus normaalse viljasaagi saamiseks on olemas. Aga me ei tea, mis võib tulla – põud, üleujutus?
Ingver: Lühikese vegetatsiooniperioodiga Eestis on igal juhul oluline talivilja kasvatamine, mis on suurema saagipotentsiaaliga. Põhjus, miks talivili on Eestis talvitunud oluliselt paremini kui Lätis-Leedus, on selles, et eestlane on sortide valikul konservatiivsem. Oleme valinud läbiproovitud sordid. Meil on alles Jõgeva Sordiaretuse Instituut oma oskusteabe ja katsetega, et selgitada välja, millised viljasordid on Eestis kasvatamiseks sobivad, isegi kui need pole Eestis aretatud. See töö annab olulise konkurentsieelise Läti-Leedu põllumehe ees, kes kasutavad Kesk-Euroopa sorte.
Kokk: Jõgevamaal on veel eeliseid: meil on oma Weroli tehas. 4600-kroonise tonnihinnaga ostetakse täna rapsiseemet oma õue peal ja tehas suurendab võimsust praktiliselt kolmekordseks. See annab kindlustunde, et kogu rapsiseeme, mis siin toodetakse, siinsamas lähedal ka ümber töödeldakse. Seemnemüüjal pole transpordikulusid, mis varem kaasnesid seemne sadamasse vedamisega.
Teiseks, õlitootmisel tekkiv produkt ehk kook on parim toit lehmadele, tänu millele Eesti piimatoodangu kasv on olnud ikkagi väga suur.
Ingver: See on väga oluline, et Eesti 100 000 lehma söövad ära Weroli koogi. Rapsikook hoiab piimatootmise efektiivsust oluliselt kõrgemal ja toodangunäitajad on väga head. Õlist jääb Eestisse ainult 10 protsenti ja enamus läheb välja. Kui piima ostavad tööstused kokku hinnaga farmis, siis klassikaliselt ostetakse vilja ja rapsi hinnaga tehases. See annab meile olulise konkurentsieelise, et me ei pea rapsi tassima Paldiskisse, Kundasse sadamasse.
Kas Eesti põllumees suudab praegu koduturu nõudluse katta?
Koppel: Kui võtame teravilja, siis viimastel aastatel on vajadus olnud 700 000 tonni, Eesti on tootnud 900 000 tonni. Piima osas on tootmine 140 protsenti vajadusest.
Ingver: Me oleme kõvad eksportijad põhitoodetes, nagu teravili, piim, raps. Me ekspordime rapsi juba töödeldud kujul. Vili läheb meilt samuti Hispaaniasse sigadele, mõni partii ka Saudi Araabiasse. Kahjuks ei suuda me suuri partiisid kokku panna, meil puudub selline laomajandus, et saaksime õigel hetkel müüa.
Kokk: Seni kasvatasid põllumehed rapsi rohkem, kui Werol suutis ümber töödelda. Uue tehasega suudab Werol kogu Eestis toodetava rapsi ümber töödelda.
Ingver: Kui varem on öeldud, et Eesti viljast ei saa leiba teha, siis vastupidi — Tartu Veski, praeguse nimega Tartu Mill, on ainuke Eesti jahutootja, kes ekspordib jahu ka Lähis-Itta. Jahu, mis on toodetud Eesti viljast.
Milliseid põllumajandusega seotud tööstusi peaks Eestis veel olema?
Ingver: Lihatööstusi on meil küllaga, aga HK Ruokatalol ja Atrial on endal seakasvandus, mistõttu vaba seatootja peab loomad välja müüma, kuna tal pole partneriks hea ekspordivõimega lihatööstust. 30 protsenti sealihast müüakse välismaale.
Koppel: Piiritusetehast oleks hädasti vaja.
Küsis ARVED BREIDAKS
