Ma mäletan neid pisaraid. Kured olid läinud, õhus lendles vettinud puulehti ja nelja ilmakaare tuuli ning ruske sügisküntud põld hingas akende taga. Need olid isakodu aknad, väikesed ja maadligi, niisama väikesed ja maadligi nagu mu tollased tühisevõitu mured. Ma polnud tarvitsenud veel lähedasi leinata ega ka otsa saanud armastust taga nutta.
Ometi, kui raadiost kõlas Vello Orumetsa hõbetämbriline „Hüvasti, Maria”, ei tekkinud mul lootustki silmakraane niipea kinni saada. Nii laulu meloodia kui ka sõnum läksid mulle sedavõrd hinge.
See pildike toonasest oktoobrist kattus kuidagi kummaliselt ja tuttavlikult rahva ühe lemmiklaulja Mait Maltise meenutusega. Armastatud artist ütles, et kui ta laulnud kuldseil kuuekümnendail klubides ja kultuurimajades imekaunist ballaadi “Loodan, et armastad mind”, hakanud tüdrukud saalis tantsule ruttamise asemel silmi pühkima.
Praegune aeg vajab karme inimesi
Ei oskagi arvata, kas olid aastatetagused heliloojad ja sõnaseadjad väljasureva romantilise tõu viimased esindajad või elab see tõug edasi otsekui põrandaalust elu, peites hingesoojust ja ilusaid sõnu kareda väliskesta taga. Hoiab kõike meeleliselt tajutavat vaka all teadmisega, et praegusaeg vajab karmivõitu, läbilöömisvõimelisi inimesi, kes turgutavad oma tugevust ropendamise ja väljakutsuva käitumislaadiga.
Just toosama rabelevast ja tundevaesest ajastust ajendatud väline külmus ja jäikus ning üle laipade minemise mentaliteet ei lase meil enam lugeda elu nagu tuhande ühe öö muinasjutte ega võtta kohatisi helli pöördumisi nagu armupanti.
Tõsiasi, et me otsekui häbeneksime ilusaid sõnu, leiab vastupeegelduse kõiges – omavahelistes vestlustes, lauludes, luuletustes, teatritükkides. Jääb üle nukralt naeratada, kui vaadata saalis isa-ema kõrval istuvaid lapsi, kes on tulnud osa saama võib-olla oma elu esimesest mitte-lasteetendusest. Lavalt aga kostub mahlakas sõim ja lausroppused. Sageli kipub kogu tegevus keerlema tolle asjapulga ümber, mille helde Looja Aadamale soojätkamisintrumendina külge kruvis ja mille õige paik on viigilehe all ja püksis, mitte aga ühtepuhku suus nagu igihaljas käibefraas.
Oluline on sõnum
Kui vestlesin vanameister Heldur Jõgiojaga, südamlike ja vähesega palju ütlevate laulusõnade autoriga, jutustas ta mulle ühe loo. Esineti Austraalias, suur osa sealset eestlaste kogukonda oli koos, et kuulata hardunult kontserti ja elada vaimustunult kaasa.
Ainult üks mees istus tuima, osavõtmatu näoga. Huvitav, mis tal küll viga on, tundis Jõgioja huvi. See mees on lätlane, ta ei saa laulutekstidest aru, kostus seletus. Ka minu jaoks on sõnum oluline. See peaks mõjuma heldimapanevalt nagu karjuseneiu karske looduslähedus või pisarateni liigutavalt nagu hetked, mis on meile väga palju, peaaegu kõike tähendanud.
Siit koorub välja uus nukker küsimus: kui kunagi kirjutati ja kirjutatakse vanade tegijate sulega veel praegugi noodiridade alla kõik see hillitsetud ja põhjamaine, ent ometi kaunis ja imeline, mis hinges koha leidnud ja millest määratud osa saama iga hea inimene, siis miks nüüd koosneb enamik laulutekste sõnadest “mina tahan sind ja sina tahad mind”? On see vaimuvaesus või näeb armastus autode heitgaasides üha enam lämbuvate kivilinnade ja elektroonilisi pöördumisi läkitavate hiigelmastide taustal hoopis teistsugune välja?
Hiljuti kirjutas eesti filoloog Marge Salumäe Virumaa Teatajas, et kui õpetaja küsis keskkoolinoormehelt, millise tähenduse leidis õppur “Kõrboja peremehest”, sai ta vastuseks: “Villu tahtis saada, aga Anna ei tahtnud anda”.
Siinkohal julgen väita, et sellest noormehest ei saa kunagi sõnaseadjat, kes mõistaks armastuse salapära, põhjatuse ja keerdkäigud nauditavaks laulutekstiks vormida. Või panna kirja teatritükk, mis sunniks meid etenduse ajal elama tegelaste elu nagu iseenda oma ja milles oleks aukohal tükike inimlikkust koos soojade tunnetega, mitte tühisus ja ropendamine. Mida vähemaks jääb romantikuid ja mida rohkem me toodame tühist ja ilutut, seda vaesemaks jääme hingeliselt ja seda enam kaotame iseenda ja maailma silmis.
Sel juhul jääb üle loota, et kui me ei suuda ega taha südameid puudutavaid meloodiaid ja helli sõnumeid eneses üles leida, kirjutab elu need meie jaoks valmis. Igaüks meist väärib ju oma mälestustesse mõnd toonast oktoobrit. Ja pisaraid, mis sündinud hingeliigutusest.
iii
URVE TINNURI
