See on ju kõigest paber!

“See on ju kõigest paber!” öeldakse dokumendi kohta, mis seaduse järgi küll eksisteerima peab, ent mida keegi kunagi tõsiselt võtta ei kavatse. Tõsiselt ei võeta tavaliselt ka paberit kui materjali — no mida väärtuslikku sellest ikka saab! Kes juhtus nägema hiljuti Jõgeva linnaraamatukogu laste lugemissaalis väljas olnud ruumiliste raamatute näitust, arvab paberist kindlasti paremini.

 

Ruumilised raamatud, mida märtsis ja aprillis päris mitme nädala jooksul vaadata sai, pärinesid Tartus tegutseva Paberimuuseumi kogust. Enamik neist olid arhitektuuriteemalised. Ja tõepoolest: just arhitektuuripärandi tutvustamiseks sobivad ruumilised raamatud suurepäraselt. Mõnda raamatusse olid koondatud kogu maailma või ühe linna (näiteks Veneetsia) arhitektuuripärlid, mõni oli aga pühendatud ühele kindlale autorile, nagu Frank Gehry, Antoni Gaudi jt.

Arhitekt ja visionäär Frank Gehry on näiteks juba mitmekümne aasta jooksul muutnud oma dramaatiliste vormidega maailmalinnade siluette. Tema märgilisemateks teosteks on Guggenheimi muuseum Hispaanias Bilbaos, Walt Disney kontserdisaal Los Angeleses ja Veneetsia rannahoone. Gehry on saanud Pritzkeri arhitektuuriauhinna, mis on justkui arhitektuurivaldkonna Nobeli preemia. Loomulikult on maailmas trükitud sadu tema loomingule pühendatud tasapinnalisi raamatuid, ent ruumiline raamat tutvustab tema kavandatud hooneid hoopis adekvaatsemalt.

Mitmekümne ruumilise raamatu hulgas olid mõned lihtsamad ja praktilisemad: ühe abil sai näiteks numbreid, teise abil tähti tundma õppida. Oli aga ka tõelise “paberipoeesia” musternäidis — “Paper Poetry by David Pelham”. Selle raamatu lehti pöörates avanes tõeliselt fantaasiarikas paberikunsti maailm, kusjuures värvi polnud selle kujundamisel kasutatud kröömikestki. Ruumiliste raamatute näitust kaemas käinud laste hulgas saigi see trükis hüüdnimeks “valge raamat” ja see oli kindlalt üks laste lemmikuid.

Matemaatikud ja paberikunst

Jõgeva linnaraamatukogu direktori asetäitja Jaana Koppeli sõnul käis näitust vaatamas nii kooli- kui ka lasteaialapsi ning täiskasvanuidki. Ühtekokku võis vaatajaid olla neljasaja ringis. Viimasel päeval, mil näitus veel Jõgeval oli, käisid näitust uudistamas Jõgeva põhikooli kolmandate klasside õpilased. Neile tegi Paberimuuseumi juhataja Anne Rudanovski vahva töötoa, kus sai paberist toredaid asju voltida. Mustast ja kollasest paberist volditud väikestest “taskutest” sai panna näiteks kokku varese või mõne muu tegelase, kelle abil sai terve muinasjutu ära jutustada. Seda voltimisstiili nimetas Anne Rudanovski 3D origamiks. Prooviti ka lehtvoltimist jaapani paberikunstniku Yuko Nishimura meetodil.

“Leidsin internetist ühe põneva Nishimura töö ja püüdsin jälile saada, kuidas ta sellise volditud pinna on saanud,” ütles Anne Rudanovski. “Abi tuli sealt, kust ma oodata ei osanud: kahe matemaatiku uurimusest, milles nad modelleerisid valge papli lehte. See andis mulle võtme Nishimuri “pähkli” katkihammustamiseks.”

Paberimuuseumi juhataja ja Tartu Kõrgema Kunstikooli õppejõu Rudanovski sõnul ulatub ruumiliste, liikuvate ja mehhaaniliste elementidega raamatute ajalugu 13. sajandisse, mil inglise benediktiini munk Matthew Paris töötas välja arvatavalt esimese liikuva paberseadme selleks, et arvutada tulevate aastate kristlike pühade kuupäevi. Algselt olid liikuvad raamatud mõeldud õppevahenditeks ainult täiskasvanutele, tänapäeval on ruumiline raamat nii hariv ja õpetav kui ka lihtsalt meelt rõõmustav.

Arendavad ruumilist mõtlemist

“Ruumilised raamatud aitavad arendada ruumilist mõtlemist ja kujutlusvõimet,” ütles Anne Rudanovski. “Arhitektuurialased raamatud annavad ka aimu ehituskunsti ajaloost ja insenerimõtte arengust — näiteks sellest, kuidas kiriku võlvkaared püsivad.”

Tartus Kastani tänavas (Trükimuuseumi peal) tegutseva Paberimuuseumi ruumiliste raamatute näitus ringleb mööda Eestit juba kolmandat aastat. Muuseumirahvas on tahtnud juba mitmel korral selle rännuringi ära lõpetada, aga siis helistatakse ja nõutakse seda jälle kuhugi. Jõgevalt viis Anne Rudanovski need põnevad raamatud Jõelähtmele.

“Ruumilisi raamatuid oleme tellinud interneti vahendusel õige mitmest riigist,” ütles Rudanovski. “Omaette kunstiliigiks on selliste raamatute loomine arenenud viimase kahekümne aasta jooksul. Tänapäeva robottehnoloogia võimaldab paberist või papist väga täpseid detaile välja lõigata ja just ülisuurt täpsust on selle töö juures vaja. Teatud etapil peab siiski appi tulema inimese käsi ja käsitsitöö teeb raamatud hinna poolest kalliks.”

Anne Rudanovski mäletab ka nõukogude aega, mil Eestis olid müügil Tšehhoslovakkias toodetud ruumilised ja liikuvate detailidega muinasjuturaamatud. Ta on kuulnud, et ühel Tallinna naisel olevat päris suur kogu selliseid raamatuid.

“Aga väiksemaid avades ruumiliseks muutuvaid pabertaieseid võib igaüks teha, ainult tavaliselt tuleb natuke ette joonistada ja joonestada,” ütles Anne Rudanovski.

i

RIINA MÄGI

blog comments powered by Disqus