Paide kohtuniku kurikuulus otsus, millega hiljaaegu mõisteti tingimisi karistus noorele rallisportlasest rullnokale, kes sõitis surnuks kolm inimest, seejuures teadlikult liikluseeskirju rikkudes ja kuuldavasti ka oma noore ea kohta juba märkimisväärset seadusterikkumise registrit omades, muutub peatselt ilmselt vaid kergelt küsitavaks. Kahetsusväärselt ootab meie kohtusüsteemi varem või hiljem ees ametlikult piinamiseks mõeldud, kuid hiljuti Eesti politsei relvaarsenali võetud taser-relvaga toime pandud võimukuritarvituste tagajärgede hindamine.
Eks siis saame meiegi kuulda, kuidas juhuslikult või meelega sandistatud või surmatud inimesed selles ise süüdi olid.
Eesti poliitilise eliidi viimase kümnendi peamine probleem ongi kujunenud selliseks, et kui probleemi ei ole, siis tuleb see endale ise tekitada …
Näiteks Jalgpallihaigla võiks oma hiljutise skandaali taustal läbi mängida stsenaariumi ka taseriga. Mis oleks Eesti-Rootsi jalgpallimatshi järgselt juhtunud siis, kui kaht meest oleks kohe taseriga kõhtu kõrvetatud? Millised võimalused neil siis oleksid end tagantjärele kaitsta või õigustada? Tõenäoliselt nullilähedased, sest pisut napsistena ei oleks nad seda elektrishokki ilmselt üle elanud…
Aga just sellisteks hakkavad kujunema tüüpolukorrad. http://www.infowars.com/?p=3621&cp=3 lingi alt leiab inglisekeelse loo sellest, kuidas USA politsei sandistas sellesama taseriga noore poisi. Muide, samasuguseid lugusid leiab välispressist sadu. Kuid Eestil on ikka kombeks osutada alandlikult igasuguseid allhanketeenuseid – nii ärilisi kui poliitilisi.
Ja taseri seadustamine kevadel oli lihtsalt järgmine näide sellest, kuidas tõenäoliselt ühel kenal talvisel pärastlõunal kõndis siseministri vastuvõtule mõni USA saatkonna vastav töötaja ja soovitas USA tasereid tootva ettevõtte palvel siseministril tungivalt sellist relvastust Eesti politseile osta ning vastava seadusemuudatusega nende vaba kasutamise ka legaliseerida…
Eks see niimoodi liigsete küsimusteta ka koalitsiooni poolt esitatud eelnõusse ja sealt seadusse jõudiski.
Kui vahel on kombeks öelda, et seal, kus lõpeb mõistus, algab raudtee, siis poliitikas algab seal tuim teerulliga poliitikategemine.
Aasta pärast ärkab aga Eesti avalikkus jällegi shokis, kuuldes, et mõni tore Paide kohtunik on teinud sellise otsuse, mille vastu ei ole kellelgi ennast võimalik kaitsta ja ka see osutub taas igati ja ainult seaduslikuks.
Ma ei tea miks, aga alates eelmisest kevadest, mil astus ametisse Andrus Ansipi uus valitsus, näen ma ikka ja jälle üht unenägu, mis muutub üha enam äravahetamiseni sarnaseks George Orwelli “Loomade farmi” looga.
Ilmselt pakub argine igapäevaelu lihtsalt liiga palju ühtelangevusi …
EVELYN SEPP, Riigikogu liige
