Võrdlemisi pikka aega rahva meeli ärevil hoidnud euroteema jõudis hiljuti olulisse vahejaama. Nüüd on kindel vähemalt see, et uus raha koos uue aastaga meile tuleb. Kinnitatud on ka vahetuskurss, mis ju peamine mureallikas oligi. Mõne teise riigi kodanikud ehk ei mõistagi meie hirme, kuid paraku on siin Maarjamaal omal nahal korduvalt kogetud, et kui midagi muutub seoses riikliku maksevahendiga, ei kehti mõnikord seadusedki.
Viimase saja aasta jooksul on meil kokku kuuel korral rahakurssi muudetud, kusjuures 1947. aastal sai Nõukogude valitsus hakkama sellise trikiga, et kuigi endise kümne rubla eest vaid üks uus anti, nõuti riigilt laenu võtnute käest ka pärast devalveerimist tagasi numbriliselt sama summa, mille nad kord vanas vääringus said. „Vastu pükse” on nii või teisiti saadud aga enamasti alati.
Mõni ime siis, et meie inimestele rahateema nii hell on. Hinnatõusu ei too aga kaasa europööre, vaid see on pidev protsess, mille nimeks inflatsioon. Kindlasti tuleb aga uue raha käibele tulles Oskar Lutsu Tõnissoni kombel meeles pidada, et „õieti põlegi teist”, ja ostes hoolega arvutada.
24. juuli 2010
