Teel olime kuu aega. Vahepeal hakkas sõda peale ja nii meie rongid seisid, et lasta sõjaväeronge lääne suunda mööda. Kolomina sadamas olid meil hobusemehed vastas, 21 kilomeetrit tuli minna, läbi Lebatjori küla Sbornõi külla. Siia toodi neli Umbusi peret ? kaks Pajo peret, Zimmermann ja Andresoo. Siis oli veel peresid Paide linnast, Koigist ja Tännassilma kandist, kokku ligi 150 inimest. Meist 20 kilomeetrit eemale Kolomina Grivasse viidi Põltsamaa rahvas Peetsud, Rebased, Kondas, Priske jne.
Ümberkaudu külad viidi kõik eestlasi täis. Meist 100 kilomeetrit eemale Makarebka külla viidi Eesti peaministri abikaasa Linda Eenpalu tütarde Virve ja Mariga
Parkvznaja linn oli Sbornõi külast otse läbi taiga 25 kilomeetrit. Kord käisin minagi nii linnas ära. Moskiitod tahtsid küll ära süüa ja ka paar punast ja musta umbes meetri pikkust ussi oli teel. See oli Tomski oblasti Taimski rajoon, Lebatjori külanõukogu.
Hädaga sai vene keel suhu. Lapsed läksid sügisel Sbornõi 6-klasilisse kooli. 7 klassi oli Lebatjoris, vanemad lapsed läksid sinna. Podgornaja linnas oli keskkool. Seal lõpetas 18 aasta jooksul 88 eesti last.
Mina ja paljud, kes olid Siberisse viimisel alaealised, saime Eestisse 1947. Kui oli neid, kes oma perre võtsid. Teised 1941. aastal küüditatud olid ligi 20 aastat Siberis, alles 1958 ? 1960 lubati tagasi. Nii tulid ka minu ema, õde ja vend peredega. Isa matsime Sbornõi küla kalmistule.
Siberis polnud meil passe, samuti ka raha. 50 kilomeetri raadiuses võisime ringi käia. Kuid tuli tööl käia ja mida sa tühja kõhuga ikka rändad.
Seal, kus meie olime, oli musta mullaga maa ja kõik kasvas imehästi. Sõja ajal viidi vili muidugi sõjaväele.
Seedripähklid ja karulauk aitasid meid palju. Vaarikad ja mustsõstar olid suured.
Mõned hakkajamad noormehed käisid hiljem ?kodukohta? vaatamas. Siis said ka maakaardi ja keskkooli kohta andmeid. Tegid seal ka videofilmi mahajäetud haudadest.
Aastaid tagasi oli Rahva Hääles kõikides sealsetes külades olnud eestlaste nimekirjad. Mul on need alles.
SILVIA PULST (PAJO)
