Kui Jõgeva 1938. aastal linnaõigused sai, langes sama au osaks veel kolmeteistkümnele Eestimaa senisele alevile, nende hulgas Mõisakülale, Kilingi-Nõmmele ja Sindile. Jõgeval on kolmest nimetatust vähemasti ühes asjas paremini läinud: jõgevalasi sõidutavad nüüd raudteed mööda moodsad “porgandid”, Mõisakülas, Kilingi-Nõmmel ja Sindis on raudteest aga alles vaid mälestus.
Viljandimaa edelanurgas, Pärnumaa ja Läti piiri lähedal asuva Mõisaküla puhul tuleb siiski täpsustada, et seal puudub tegutsev raudtee. Kahesaja meetri pikkuse “suveniirraudtee” lõigu sealt siiski leiab – koos Edelaraudtee poolt kingitud ja nüüd usinasti roostetava reisivaguniga.
Nagu Jõgevagi, võlgneb Mõisaküla pisiasulast linnaks kasvamise eest suuresti tänu raudteele. 1896. aastal avati Mõisakülast läbi kulgev kitsarööpmeline Valga-Ruhja-Pärnu raudtee, järgmisel aastal aga Mõisaküla-Viljandi raudtee, tänu millele muutus Mõisaküla jaam sõlmjaamaks. 1975. aastal jäi Mõisaküla esimest korda raudteeta, ent siis vaid kuueks aastaks: nii palju kulus kitsarööpmelise tee asendamisele laiarööpmelisega. 1981. aastaks oli laiarööpmeline tee valmis ning Mõisaküla sai raudtee-otseühenduse Tallinna ja Riiaga.
Seda õnne ei jätkunud siiski kauaks: Tallinnast Riiga sõitis viimane reisirong Mõisaküla kaudu 20. veebruaril 1992, Pärnu ja Mõisaküla vahet kurseerisid reisirongid veel 1996. ning kaubarongid 2001. aastani. Reisirongiliikluse “surma” aitas kiirendada reisijate jaoks äärmiselt ebasobiv sõiduplaan.
Et mõisakülalased raudteeaegu taga igatsevad, on näha kasvõi sellest, et linnavalitsuse esisele muruplatsile on kujundatud lillekastidest rong. Ka kohalikus muuseumis on rohkesti raudteele pühendatud eksponaate: seal võib näha auruveduri, reisivagunite, lokomobiili jne makette, samuti tööriistu, mida kasutati kitsarööpmelise raudtee ehitamisel ning isegi Vene tsaari Nikolai II isikliku kupeevaguni pronksist tuhatoosi: see vagun lammutati 1920. aastatel just Mõisakülas, kus tegutses tollal vagunite remondi tehas.
Mõisaküla elanike arvu kahanemisel on kindlasti teisigi põhjusi peale raudtee kadumise, ent arvud on kõnekad. Kui 1938., linnaks saamise aastal, oli Mõisakülas 2410 ja Jõgeval 1441 elanikku, siis selle aasta alguse seisuga elab Mõisakülas vaid 784 ja Jõgeval 5305 inimest. Nagu Jõgevast, saab ka Mõisakülast nüüd, valimiste järel, vallasisene linn. Mõisaküla hakkab nimelt kuuluma koos Abja, Halliste ja Karksi vallaga uude suurde Mulgi valda.
1938. aasta linnad
Mõisakülla sattus siinkirjutaja oma ja naabripere tänavuse “piirituuri” käigus: oleme juba mitmel aastal neljakesi Eesti piiri lähedusse jäävaid vaatamisväärsusi avastanud. Et tänavune marsruut meid suisa kolme nn 1938. aasta linna viib ning et meid lisaks sellele saab saatma kadunud raudtee teema, taipasin alles kohapeal.
Tihemetsastki, kus järgmise peatuse tegime, sõitsid kunagi läbi rongid, ent sealsetele inimeste hingele teeb raudtee kadumisest enam valu kunagise kuulsa Tihemetsa tehnikumi hääbumine. Meiegi reisiseltskond suutis kolme minutiga meelde tuletada neli omaküla meest, kes Tihemetsas õppinud. Ja nii on enam-vähem igas Eesti külas.
“Praegu tuleb siin inimesi harvemini vastu, kui üksikul saarel,” ütles poe poolt tulnud keskealine mees rõhutatud irooniaga. Lagunev punastest tellistest hoone, mille kohta temalt selgitust küsisin, osutus olevat söökla, kus tehnikumi arvukas õpilas- ja õpetajaskond keha kinnitamas käis. Mees viipas käega ka mitme mõisakompleksi hoone poole, mis tehnikumi ajal kasutust leidsid, nüüd aga tühjana seisavad. Voltveti mõisahoone, Tihemetsa tehnikumi kunagine peahoone, on aga vähemasti väljastpoolt värske ilme saanud.
Tihemetsa põllumajandustehnikumist sai 2003. aastal Pärnumaa kutsehariduskeskuse osa. Keskuse kodulehte uurides sain küll aru, et kool on mõisahoonet projektirahadega renoveerinud, ent küsimusele, kas ja kui palju seda praegu õppetööks kasutatakse, ma vastust ei leidnudki.
Kilingi-Nõmmel me kadunud raudtee jälgi ei otsinudki, küll aga tegime visiidi linna ääres paiknevale Saarde kalmistule, kuhu on maetud Kilingi-Nõmme II algkoolis kaheksakümmend aastat tagasi aset leidnud põlengu ohvrid. 1937. aasta 20. aprillil toimus selles koolis nimelt kinoseanss, millel viibis ka kahe naaberkooli õpilasi, ühtekokku 130 last. Toona kasutusel olnud tselluloidfilm lahvatas projektoris põlema, seejärel ka lahtistes karpides olnud teised filmirullid ning tulekahjus hukkus kuusteist last. 1941. aasta juunis avati kinoõnnetuse ohvrite ühises matmispaigas skulptor Paul Horma kujundatud mälestusmärk.
Kui Kilingi-Nõmmelt Läti piiri poole suundume, sõidame peatumata läbi Talilt. Alles tagantjärele tuleb meelde, et see on ühe teise, ajas märksa lähedasema kurva sündmuse – 2001. aasta septembris aset leidnud Pärnumaa metanoolitragöödia – üks sündmuspaiku. Aga selle õnnetuse ohvritele mälestusmärki ilmselt pole püstitatud.
Kallis joogivesi
Iklast põikasime korraks üle piiri Lätimaale Heinastesse/Ainažisse. Sealne meremuuseum oli selleks päevaks kahjuks juba kinni pandud, küll aga töötas täistuuridel kuulus (või kurikuulus?) SuperAlko pood. Päris kummaline oli vaadata põlevate silmadega eestlasi ja soomlasi riiulite vahel tuulamas ja odava märjukese pudeleid korvi-kärusse ladumas. Mis seal salata, ega me isegi poest päris tühjade kätega naasnud. Aga saime “üldrahvalikul alkorallil” osalemise eest ka “karistuse” kätte. Mõni tund hiljem, kui Ainažist umbes viisteist kilomeetrit Tallinna poole jäävale Lemme telkimisalale laagrit üles panema hakkasime, avastasime, et meil on küll ohtralt joovastavaid jooke, aga mitte tilkagi joogivett. Kihutasime naabrimehega tagasi Treimanisse, aga sealne pood oli juba kinni pandud. Et meil taarat polnud, millesse suvalisest majapidamisest vett paluda, tuli kimada Ainažisse tagasi ja sealsest väikepoest kolm pooleteise liitrist veepudelit osta. Viimane neist, mis poolikuks jäi, on mul kodus tänini alles. Nii kallist joogivett pole meie majapidamises veel kunagi olnud…
Pärnumaa rannaalade avastamist jätkasime seekord kuni Pärnu linnani, kodu poole teele asudes tegime aga vahepeatuse Sindis, veel ühes 1938. aastal linna staatuse saanud asulas. Sindist sai raudteealev 1928. aastal ja raudteeta linn 1971. aastal, kui kitsarööpmeline raudtee üles võeti. Uus, laiarööpmeline raudtee rajati paraku Sindist eemale, Pärnu jõe teisele kaldale. 1920. aastate lõpus rajatud raudteehoonete kompleks (jaamahoone ja kolm tööliste elamut) on aga tänini alles, kenasti üles vuntsitud ja aktiivses kasutuses. Jaamahoones on näiteks noortekeskus.
Nii et loo raudteeta jäänud linnadest võib lõpetada siiski positiivsel noodil. Kuidas hakkab elu neis paikades kulgema uute suurte omavalitsuste tingimustes, seda näeme mõne aja pärast.
