Just nii kirjutas Äripäevas suurte kogemustega geotehnika insener Ago Vilo. Hukatud sigade hooletu matmise tõttu võime kaotada oma riigi ühe suurema rikkuse – ülipuhta ja kvaliteetse põhjavee. Artiklis “Sigade matmise sigadus” kirjutas rahvusvahelise pinnasemehaanika ja geotehnika ühingu liige ning Eesti pinnasevormide uurimiskollektiivi juht, et seakatku nakatanud sigade matmine võib reostada põhjavee ja see reostus jääb sinna püsima väga pikaks ajaks. “Arvasin esiti, et maetakse ainult nn europrügilate aladel, kus on tagatud ka reoveepuhastus, aga jääb mulje, et järjest enam peetakse probleeme lahendatuks ka siis, kui kaevatakse võimalikult sügav auk (ülevalpool põhjavett!), korjused maetakse sinna ja seejärel jälgitakse hoolikalt pinnaskatte paksust ja tihendamist matmiskoha peal,” kirjutas teadlane.
Pomerants kiidab matmispaika
Esitasin Keskfraktsiooni nimel arupärimise keskkonnaminister Marko Pomerantsile vahetult pärast seda, kui oli toimunud katkuhirmus tapetus sigade ohtlik matmine Torma lähistele, kust Peipsini jääb vaid 3,4 kilomeetrit. Oktoobris andis minister Pomerants riigikogu istungil ka lõpuks vastused.
Üks minu küsimustest oli, miks maeti seakorjused piirkonda, mis oli katkuohust puutumata jäänud, kuna nii kiirendatakse tahtlikult katku levikut. Minister vastas, et tegemist olevat olnud taudiolukorra kaalutlusotsusega ning et võimalikest matmispaikadest olevat see olnud kõige väiksema keskkonnariskiga lahendus. Koht olevat igati hea valitud ja olevat olnud vastavuses veterinaar- ja toiduameti tegevusjuhendiga. Siiski tunnistas ta, et sigade maa seest välja tungimine olevat olnud halva matmistöö otsene tulemus ja et siin tehti vigu.
See aga, et seakorjuseid hoiti palaval ajal mitu päeva laudas ja transportimisel nirises korjuseauto kastist maanteele hukatud sigade haisvat ja katkuviirust sisaldavat kehavedelikku, polevat aga üldse keskkonnaministri teema. Huvitav, kas siis tõesti ei peaks keskkonnaministrit huvitama see, miks maeti sead vastupidi lubatule väljaspoole prügilat, kus korjuste imbvett ei koguta? Teame ju, et kui meie loodustingimustes imbvett ei puhastata, on reovee sattumine põhjavette vältimatu.
Inimesed on väsinud valedest
Ja kuidas pole see keskkonnaministri teema, kui vastava kooskõlastuse matmiseks andiski ju keskkonnaamet? Vähemalt niigi palju saame elanike rahustuseks öelda, et keskkonnainvesteeringute keskus (KIK) olevat eraldanud 40 000 eurot täiendavate uuringute ja puurimistööde tarvis. Ent kas ka sigade hauast mingeid analüüse võetakse, ei osanud minister lubada. Ja kuigi minister Pomerants lubas sigade matmispaiga lähedalt kaevust vett juua, siis nüüd on seire tulemusel selgunud, et Torma kaevude vee kvaliteet on halb. Analüüsi tulemused viitavad fekaalsele reostusele, samuti on põhjavee reostuse taga põllumajandustegevusest põhjavette sattunud nitraadid. Seakorjuste mõju põhjavette praegu veel ei täheldatud, kuid nagu teadlaste poolt öeldud, võib see mõju olla pikaajaline.
Tegelikult on kohalikud elanikud üsna solvunud, et neile valetati ja salati asjade tegelikku käiku. Vassiti seakorjuste vedamisega, valetati näkku, et korjused kaeti kolmemeetrise pinnasekihiga ja kloorlubjaga. Tegelikult tehti seda alles pärast sigade pinnalekerkimist, kui lekked olid juba näha. Valetati matmise sügavuse kohta, valetati matmispaiga kohta, nagu oleks see toimunud Torma prügilasse valve all olnud alale, kus teostatakse reoveepuhastus. Vald jäeti korjuste matmisest üldse teavitamata.
Muide, 26. augustil pöördus Venemaa loodusressursside ja ökoloogiaminister Sergei Donski meie maaeluministri Urmas Kruuse poole kirjaliku nõudmisega lõpetada kohe sigade matmine Peipsi järve lähedusse. Vene minister pidas taoliste matmispaikade loomist äärmiselt ohtlikuks ja vastutustundetuks. Ta soovitas laialt praktiseeritavat sigade põletamist selleks ette nähtud kohtades.
Tuletasin seda märgukirja meelde ka minister Pomerantsile, mispeale ta soovitas uskuda pigem Eesti ametivõime kui Venemaa soovitusi. Kahjuks on aga näha, et Eesti ministrid pole probleemiga hakkama saanud. Maaeluminister Urmas Kruuse pole poliitilist vastutust epideemia leviku ja hilise sekkumise eest endale võtnud. Seakasvatuses valitseb aga kaos. Üle 22 500 kodusea on hukatud ja paljude seakasvatajate elutöö on kaotsi läinud.
Ent kriis põllumajanduses on palju laiem. Piimatootjad on lootuse kaotanud, sest Vene turg on kadunud ja piima hulgihind on langenud ülimadalale, millega ennast enam pinnal ei jõuta hoida. Samal ajal ostab Oliver Kruuda piimapulbritoorainet Saksamaalt.
Erinevalt Leedust ja Lätist, otsustas Eesti riik mitte maksta mitu aastat järjest täiendavaid põllumajandustoetusi. Järgmisel aastal oleks riigil võimalus maksta toetusena 21,5 miljonit eurot, kuid Reformierakonna juhitav valitsus selleks raha ei leia.
Meie kaubandusketid müüvad välismaist sealiha. Peaminister Taavi Rõivas kiidab sellele takka, et ärimehel on õigus osta toorainet kust iganes. Kes aga kaitseb meie väikest Eestimaad maaelu kuritegeliku hävitamine eest?
MARIKA TUUS-LAUL, riigikogu liige, Keskerakond
