Riigilõivumäärade tõstmised on inimesed nii tuimaks teinud, et silm nende tõstmise juures enam ei pilgu. Tegemist on aga tõsise seaduserikkumisega. Riigilõivude kasvatamine maksutulu kasvatamise eesmärgil on seadusevastane tegevus.
Valitsus kavandab uusi määrade muudatusi. Põhjenduseks tuuakse see, et mõningaid määrasid pole aastaid muudetud. Paljude määrade hüppeline tõstmine vaikitakse maha. Riigilõivumäärasid on kergitatud jõudsalt vaatamata sellele, et riigilõivuseadus nõuab kulupõhimõtte järgimist. Määrad ei tohi ületada protseduurilisi kulutusi.
Riigilõivumäärade muutmise tendentsid kinnitavad, et Eestis kasutatakse riigilõive ka kodanike maksustamiseks. Kui see on nii, siis on tegemist tahtliku seaduserikkumisega, millele peaksid järgnema sanktsioonid. Kuluhüvitise seadust annab mitmeti tõlgendada, kuid riigilõivuseadus sellist mängumaad ei anna. Ametiasutused (notarid, kohtud, autoregistrid jt ametiasutused) jätkavad aga suuremate summade kasseerimist. Seaduste eiramine ei peatu, sanktsioone ei järgne.
Eestlaste palgatasemete juures pole sõiduvahendi registrisse kandmise 130 euro suurune kulu usutav. Abielulahutuse registreerimiseks tehtav kulu (100 eurot) pole tõepärane. Sellised on riigilõivud, mis nendele toimingutele kehtivad. Ka 60 euro suurune riigilõiv passi vahetamise eest pole põhjendatud. Tegemist on ju keskmise palgasaaja kahe päevapalgaga (II kv mediaanpalk 794 eurot). Kohtus oma õiguste kaitsmine jääb keskmise sissetulekuga eestlasele unistuseks.
Valitsus põhjendab riigieelarvega kaasnevaid riigilõivumäärade muutmisi sellega, et mõned riigilõivumäärad on püsinud aastaid samal tasemel ning need ei katvat üldise hinnatõusu tingimustes kaasnevaid otseseid kulusid. Arvutusi põhjendusele ei järgne, exceli tabelit ei näidata.
Kui 2008. aastal maksis sõiduvahendi registrisse kandmise riigilõiv 63.91 eurot (1000.- krooni), siis praegu on see 130 eurot. Kasv üle 100 protsendi. Aasta eest oli passi väljastamise riigilõiv 28,76 eurot, nüüd 60 eurot. Kasv üle 100 protsendi. Näited kinnitavad, et riigilõivumäärade kehtestamisel ei järgita kulupõhimõtet. Kümne aasta tarbijahinna kasv oli kõigest 43 protsenti, riigilõivud kerkisid enam.
Riigilõivumäärad on meil kõrged, seaduste eiramine aga jätkub. Vaatamata isegi sellele, et ka riigikohtu põhiseaduslikkuse järelvalve kolleegium on juhtinud tähelepanu (õiguskantsleri 2014. aasta 22. detsembril esitatud vaidlustuse kontekstis) sellele, et kulupõhisest kõrgemad riigilõivumäärad on põhiseadusega vastuolus ja et riigilõivudega riigile tulu teenimine ja muude kulutuste finantseerimine pole seaduslik tegevus. Kui tahame olla õigusriik, siis järgigem seadusi. Ka jõupositsioonidel olijatel tuleb seda teha. Seadusi ei tohiks isegi üllastel eesmärkidel rikkuda, see tekitab ühiskonnas kaose.
Riigilõivudest laekub riigikassasse kopsakas summa. Oluline pole aga isegi see, kas summad, mida riigilõivudena kogutakse, on suured või väikesed. Oluline on teadmine, kas seadusandja võib seadustele valikuliselt läheneda. Kas ühtede paragrahvide (nt kuluhüvitiseseadus) ees kummardamine ja teiste (riigilõivuseadus, põhiseadus) peale sülitamine on õige tegu?
EUGEN VEGES
