Purjus juhtide poolt põhjustatud traagilised liiklusõnnetused, maanteel ohtlikult kihutavad uljaspead, kasvõi keset ristmikku oma autot parkivad jõmmid – see on meie igapäevane liikluspilt. Kas pärast äsja vastu võetud liiklusseaduse ja mitme muu seaduse muudatuste jõustumist see pilt muutub?
Surmaga lõppenud liiklusõnnetuste peamisteks põhjusteks on lubatud piirkiiruse ületamine, sõiduki juhtimine joobeseisundis ja turvavöö kinnitamata jätmine. On rõõm tõdeda, et paljuski tänu tõhusamale liiklusjärelevalvele on liiklussurmade arv viimasel paaril aastal oluliselt vähenenud, kuid täiesti rahul saame olla mõistagi alles siis, kui hukkunute ja vigastatute arv on null.
Kihutajad trahvist ei pääse
Kihutavaid ja punase tulega ristmikku ületavaid autojuhte peaks kindlasti ohjeldama teistes riikides end õigustanud liiklusjärelevalvekaamerate laialdane kasutuselevõtmine. Luuakse eraldi menetlusliik – kirjalik hoiatamismenetlus. Kiiruskaameraga on võimalik tuvastada nii sõiduki number kui ka isik, kes sõidukit juhtis. Pärast liiklusrikkumise jäädvustamist kontrollib politsei trahvikeskus, kellele sõiduk kuulub, ja saadab kas sõiduki omanikule või vastutavale kasutajale trahviteate. Kui isik sellega ei nõustu, siis on tal õigus 30 päeva jooksul teade vaidlustada. Kui isik väidab, et tema seda sõidukit ei juhtinud, siis peab ta avaldama, kes juhtis. Järgnevalt saadab politsei trahviteate sellele isikule, kes sõidukit väidetavalt juhtis. Kui ka tema trahviteate vaidlustab, siis uuendatakse väärteomenetlus kas kiir- või üldmenetluse korras, mis tähendab, et politsei peab tuvastama, kes tegelikult roolis oli. Kui politsei seda kindlaks teha ei suuda, siis väärteomenetlus lõpetatakse. Kokkuvõttes on see paljuski menetlusökonoomika küsimus.
Veebiportaalide kommentaatorid on juba jõudnud anda soovitusi, et kiiruskaamerate mõjupiirkonnas tuleks kanda autot juhtides näomaski või tuleks öelda trahviteadet vaidlustades, et kuna sõiduki kasutajaid on palju, siis ei mäleta, kes tol korral autot juhtis. Kinnitan, et need võtted lõppkokkuvõttes ei aita. Tavapärane mehitatud patrullide töö ei kao ju kuhugi ning kui kiiruskaamera fotodel on pidevalt ühe ja sama auto roolis mõni jänesemaskiga juht või ühe ja sama auto juht korduvalt ei tea, kes tema auto roolis oli, siis saab liikluspatrull ükskord seda autot liikluseeskirjade rikkumiselt tabades ikkagi teada, kes siis selle autoga sõidab.
Loomulikult ei tohi liiklusjärelevalve muutuda trahvimääramisega riigikassa täitmise vahendiks ning on põhjust uskuda politsei kinnitust, et see niimoodi ei ole ega saa ka edaspidi olema. Tahame kindlasti kõik loota liikluskultuuri paranemisse sedavõrd, et mingist ajast alates liiklusrikkumiste tulemusena trahvidena kogutav summa mitte ei suurene, vaid hakkab järjekindlalt vähenema.
Karmistumine kõrvuti leevendustega
Sellesama hoiatamismenetluse sisseviimine annab võimaluse lahendada aastatepikkune probleem, mis seisneb valesti parkinud autode teisaldamises. Praegu teisaldatakse sõidukeid (isegi kui auto liiklust absoluutselt ei takista) enamasti seetõttu, et ainus võimalus juhile trahvi määrata on siis, kui ta parklasse oma autole järele tuleb. Loomulikult ei ole politseinikel ju aega iga valesti parkinud auto juures oodata, kuni omanik auto juurde tagasi jõuab. Selline sageli üldse mitte põhjendatud (ning mõnikord kohtus isegi autoomaniku võiduga lõppenud) autoteisaldamine tähendab autoomaniku jaoks tihti aga tohutuid probleeme. Võib ju juhtuda, et ta oli parasjagu transportimas mõnda haiget vanainimest või majast ära toomas sünnitama minevat naist. Uue seaduse järgi peaks auto teisaldamine olema vaid äärmuslik meede, kui sõiduk tõesti takistab liiklust, ning trahvimine toimuks samalaadse menetlusega nagu kiiruseületajate trahvimine.
Karmistumine puudutab joobes autojuhtimise eest karistamist. Praegu ei ole joobes sõidukijuhtimise puhul karistus seotud joobe astmega. Põhimõte on teistsugune – esimesel korral on tegemist väärteoga, mille eest võib määrata rahatrahvi või aresti, teisel korral ühe aasta jooksul, sõltumata promillide hulgast, aga juba kuriteoga.
Kui mõtleme, et kaks korda ühe aasta jooksul 0,3-promillise joobega sõitnust saab kurjategija, kuid samas ühe korra 2-promillise joobega sõitnust mitte, siis ei ole see kindlasti mõistusepärane olukord. Muudatuste järgi selline korduvus kuriteoks ei muutu, kuid samas on võimalik juba esimesel korral karistada süüdlast kuriteo toimepanemise eest, sh vangistusega, kui joove on vähemalt 1,5 promilli.
Uuringutest on selgunud, et just sellisest joobeastmest alates kasvab oluliselt raskete tagajärgedega liiklusõnnetuse oht. Muudel juhtudel jääb aga kindlasti aresti rakendamise võimalus ning pikeneb ka aeg, milleks on võimalik võtta ära sõidukijuhtimise õigus.
iii
ERIK SALUMÄE, Riigikogu liige, Reformierakond
