Uus Riigikogu on oma tööülesannetesse sisse elamas ning ka enamik uusliikmetest on nüüdseks aru saanud, kus on tema kabinet, kus asub suur saal ja kus muud tööks vajalikud ruumid. Tuleb tunnistada, et bürokraatiamasin nõuab oma, kuid ettevõtjana on mõnda protsessi päris koomiline jälgida.
Demokraatia rakendamine ei peagi ilmselt iga kord kiire ja lihtne olema, kuid selles suunas võiks väike riik ikka mõne sammu astuda küll.
Toompea saalis on jõutud parlamendile üle anda ka arvukalt seaduseelnõusid, neist mitme algatajaks on sotsiaaldemokraadid. Ühe oma ettepanekuga taotleme teeseaduse muutmist, et kindlustada kohalikud omavalitsused teede ja tänavate korrashoiuks nii vajaliku rahaga.
Rahasumma erineb 15 korda
Seadus kohustab linnu ja valdu kohalikke teid hooldama ja remontima, kuid selle ülesande täitmiseks peab riik omavalitsustele ka tulubaasi tagama. Väidan, et võimupoliitikud on siin hoolimatult omavalitsustest üle sõitnud.
Probleemiks on see, et jätkav koalitsioon on kehtivast teeseadusest võtnud oma väikeste valgete kätega välja sätte, mis nägi kohalike teede investeeringuteks ette konkreetse eelarveosa eraldamise. See on viimastel aastatel toonud kaasa vastavate summade kolmekordse vähenemise võrreldes mõne aasta taguse ajaga.
Teeseaduse ümbertegemine annaks kohalikele omavalitsustele tagasi 15 protsenti riigieelarvesse kogutavast kütuseaktsiisist, mis suunataks siis teede korrashoidu. Antud seaduseparanduse rakendamine ei nõua eelarvest lisaraha, vaid lihtsalt omavalitsustega arvestamist ja proportsioonide muutmist. Täna erineb ühele riigitee kilomeetrile ja ühele kohaliku tee kilomeetrile suunatav raha 15 korda! Tänavu saavad näiteks riigimaanteed kilomeetri kohta 4361 eurot, valla- ja linnateed aga kõigest 302 eurot.
Nii ebaõiglane suhe ei ole millegagi õigustatud, mistõttu ongi seaduseandjal vaja fikseerida kindel määr ja tagada seeläbi kohalikele omavalitsustele teetööde ja remondi stabiilne rahastamine.
Kõik algab prioriteetide seadmisest
Tahaksin väga loota, et Riigikogu saali jagub niipalju mõistuse häält ja poliitilist tahet, et seal opositsiooni algatust tuima näoga maha ei hääletataks. Sel juhul kannatavad ju meie oma inimesed, kellel pole mingit vahet, kas sõita mööda riigi- või kohalikku teed.
Viimaste aastate ülikeerulised talvised ilmastikuolud, sealhulgas erakordne lumerohkus on kõigil veel värskelt meeles. See tegi ja teeb ka teede normaalse sõidetavuse tagamise oluliselt raskemaks, neelates ühtlasi omavalitsuste niigi õhukesest rahakotist suuri summasid.
Probleemil on ka teine valus tahk. Kui kehtiv rahastamissüsteem jätkub, halveneb teede seisukord veelgi ja juba lähiajal on vaja märgatavalt rohkem investeerida mustkatteta teede taastusremonti. Siis pole enam tegu lihtsa remondi, vaid suuremahuliste ja kalliste taastamistöödega.
Leian samuti, et kui ühe inimestest hooliva riigi vastava valdkonna minister on Riigikogu kõnepuldis, et rääkida meie teede olukorrast, siis ta ei peaks emotsioonitult tunnistama, et tahaks teha küll, aga raha pole. Raha on alati vähe, kõik algab prioriteetide seadmisest!
Kui aga ka remonditud valitsusel ei ole soovi oma eelistusi ja prioriteete üle vaadata ja ümber hinnata, siis peame paari aasta pärast teedest rääkides tõdeda, et tahtsime parimat, kuid välja kukkus nagu alati.
Demokraatia pidupäeval, valimistel, anti tänastele koalitsioonipartneritele mandaat valitsemiseks. Tahaksin uskuda, et võimuerakonnad suudavad seadusi rakendades kaasata sisulisele tööle ka opositsiooni ning kasutada üha vähem neile nii omaks saanud teerullitaktikat.
Teerull on hea masin, aga selle otstarve ja eesmärk ei ole siiski demokraatia maatasa tegemine. Pigem peaksid demokraatiajüngrid leidma üksmeele, et teerull saaks tagasi oma liistude ehk töö juurde pöörduda ja mõne kohaliku tee taas sõidetavaks muuta.
i
KAJAR LEMBER, Riigikogu liige, Sotsiaaldemokraatlik Erakond
