Jõgeva- ja Tartumaa piiril, Puurmani ja Laeva kandis on metsadest esmaspäevast saati relvatärinat kostnud: seal käib Scoutspataljoni talvine väliõppus. Eile õhtul liitusid õppusega viie maleva, sealhulgas Jõgeva maleva kaitseliitlased.
Kui neljapäeva hommikul koos Kaitseliidu Jõgeva maleva pealiku major Mati Kuusverega õppuse piirkonda sõidame, selgitab ta, et nii suure mastaabiga lahingõppust pole Jõgevamaa piirides päris kaua aega toimunud. 2009. aasta Kevadtormi ajalgi toimetati siinmail rohkem tagalategevusi, lahinguid peeti mujal. Kõnealune piirkond valiti Kuusvere sõnul õppuse paigaks sellepärast, et seal on suured riigimetsa massiivid. Seega tuleb seal õppuse korraldamine kooskõlastada vaid ühe maaomaniku — Riigimetsa Majandamise Keskusega.
“Kui tahaksime õppust teha piirkonnas, kus viiekümnel omanikul on igaühel kaks hektarit metsa, siis jääksimegi asja kooskõlastama, sest me ei pruugiks kõiki omanikke üleski leida,” ütleb Mati Kuusvere. “RMKga on Eesti Kaitseväel aga väga hea koostöö.”
Scoutspataljoni talvelaagri staabist antakse meile teejuhiks kaasa vanemveebel Urmas Lichtfeldt, kes peab meil aitama mehed metsast üles leida. Teel jõuab vanemveebel selgitada, et siin tegelevad võitlejad just talvistes tingimustes sõja pidamise oskuste lihvimisega.
“Talvel on muude sõdurioskuste juures tähtis ju ka see, et mehed suudaksid metsas miinuskraadide juures ellu ja terveks jääda. Suusatamisoskus tuleb samuti meelde tuletada,” ütleb Lichtfeldt.
Esimeses õppekohas, kuhu jõuame, harjutab üks jagu varitsuse seadmist ja teine varitsusvastast tegevust. Varitsejaid me ei näe, sest nemad on metsas peidus, küll aga jälgime jagu, kes varitsejate küüsi peab sattuma. Mehed liiguvad, Rootsist saadud humanitaarabisuusad all, mõõdukas tempos mööda metsasihti. Enamiku meeste sõidustiil Sotši olümpiamängudele pääsemist arvatavasti ei võimaldaks, aga ega suusadki mingid võistlussuusad ole.
“Tänapäeva noored ei oska üldjuhul enam suusatada,” nendib selles õppekohas instruktorina tegutsev kapten Andri Šitov.
Puhkuselt tulnud
Oodatult, aga mõnes mõttes siiski ootamatult kõlavad metsast lasud. Metsasihti mööda liikujad avavad kiiresti vastutule. Kui olukord veidi rahuneb, eemalduvad võitlejad kiiresti kraavi mööda, olles enne jaoülema käskluse peale suusad alt võtnud.
“Antud juhul oli see väga õige otsus: nii napi lume korral ei anna suusad edasiliikumisel erilisi eeliseid,” sõnab kapten Šitov ja lisab, et selle jao meestel pole õppusel just lihtne, sest nad on tulnud mitte kasarmust, vaid kahekuuliselt puhkuselt, millele eelnes pooleaastane missioon Afganistanis.
“Võitlejal peavad paljud liigutused olema automaatsed, aga pärast pikka puhkust ei pruugi need enam nii automaatsed olla,” tõdeb Andri Šitov. “Ent selliste asjade meeldetuletamine ei võta nii kogenud meestel palju aega.”
Kui jagu on ohtlikust paigast eemaldunud (vasturünnakule asumist ei näinud nende ülesanne täna ette), tehakse jaoülema, seersant Madis Küppari juhtimisel kindlaks, kui palju on järel laskemoona, kas on haavatuid ja kas kogu varustus on alles. Jaoülem on ka see, kes kõigepealt välja ütleb, kuidas mehed tema arust ülesandega hakkama said. Lõpuks toob positiivse ja negatiivse välja ülesande sooritamist jälginud instruktor.
“Sellised õppused on väga vajalikud: need ei lase meil oma taset kaotada,” kinnitab Madis Küppar.
Kui küsime meestelt, kas keegi neist ka Jõgevamaalt pärit on, tõuseb tervelt kolm kätt. Ühe jao kohta on seda päris palju. Laiuselt pärit Alari Mägi on Scoutspataljonis teeninud kolm, Jõgevalt pärit Tõnis Järvesaar kaks ja Lustiverest pärit Jürgen Narits poolteist aastat. Kutselise sõjaväelase elu kasuks on nad otsustanud eri põhjustel.
“Mina otsustasin kohe pärast gümnaasiumi lõpetamist kaitseväkke minna, sest ei tahtnud, et ajateenistus mul hiljem õpinguid või karjääri segama hakkaks. Ent sõjaväelase elu hakkas mulle meeldima ja nii astusin oma rühmaülema kutsel ja eeskujul Scoutspataljoni,” ütleb Alari Mägi.
Afganistani missiooni ajal olid kolm Jõgevamaa noormeest eri rühmades. Küsin, kas neil sellele vaatamata ka mingi ühe kandi meeste õlatunne tekkis.
“Ei, Scoutspataljonis oleme kõik ühed skaudivennad,” ütleb Tõnis Järvesaar.
Kogenud ja uustulnukad
Õppusel müttavadki metsas üheskoos mehed, kellel üks või mitu missiooni seljataga, ning mehed, kes alles jaanuaris pataljoniga liitusid. Vanemveebel Lichtfeldt on käinud näiteks seitsmel missioonil: korra Liibanonis ning kaks korda Kosovos, Bosnias ja Afganistanis. Ilmselt saaks siin igast teisest mehest põneva persooniloo, iseasi, kes kui palju rääkida saab ja tahab.
Jätame varitsusele sattunud jao lõunaeineks kuivpajukit nosima (sooja toitu pakub väliköögimeeskond laagrilistele hommikuti ja õhtuti) ja siirdume järgmisse õppekohta. Seal harjutatakse rünnakut. Kaitsjad on positsioonid sisse võtnud ühel, ründajad teisel pool teed. Peatselt lähebki kahe poole vahel laskmiseks. Automaadivalangute vahele kostab kuulipildujatärinat.
“Metsas, st kinnisel maastikul ja kehva nähtavuse juures on meeste ühel liinil hoidmine tegelikult päris keeruline. Aga ühel liinil hoida neid tuleb, sest muidu hakataks omadele kuklasse tulistama,” kommenteerib major Kuusvere nähtavat. Ootame ära ka ründajaid toetama tõtanud soomukite saabumise. Seejärel võime tõdeda, et oleme sõdimist näha saanud “täie raha eest”.
Tagasi Jõgeva poole sõites tõdeb major Kuusvere, et Kaitseliidu üksusi ei saa muidugi Scoutspataljoniga võrrelda: viimane koosneb ainsa Eesti väeüksusena vaid kutselistest sõjaväelastest ning on ka parima tehnikaga varustatud.
“Ent ega kaitseliitlased ka papist poisid ole,” ütleb Kuusvere. “Ja entusiasmi on neil kõvasti: nad teevad ära selle, mis neilt nõutakse, ja siis tahavad veel midagi teha.”
Täna ja homme ongi Jõgeva, Tartu, Põlva, Valgamaa ja Võrumaa maleva kaitseliitlased koos Scoutspataljoniga laagris ning arendavad skautidele vastutegevust. Soutspataljoni laager lõpeb tuleval kolmapäeval.
i
RIINA MÄGI
