Homme tähistab Torma oma kodukandi kuulsuse, ühtaegu tuntud ja tundmatu Georg Julius von Schultz-Bertrami (4.10.1808 – 16.05.1875) 200. sünniaastapäeva. Üks homsetest esinejatest, Torma Põhikooli õpetaja, kodu-uurija Anne Schasmin oli nõus ajalookonverentsi ka lähemalt tutvustama.
Kas on tegemist uue traditsiooniga või on Tormas Schultz-Bertramile pühendatud üritusi olnud ka varem?
See konverents ei ole kaugeltki esimene Schultz-Bertramile pühendatud üritus, mäletan hästi 20 aasta tagust konverentsi, samuti on teada, et Schultz-Bertramile mõteldi Tormas ka juba 1968. aastal. Nii märgib Ylo Pärnik oma raamatus ja tema on ju aastakümneid Schultz-Bertramiga tegelenud.
Kui kaua 200 aasta eest sündinud Schultz-Bertram Tormas ühtekokku elas ja kui palju Torma inimesed teda tegelikult teavad või tajuvad? Mitte ju nii palju kui Jakobsone?
Tema emakodu oli siin, esimesed kümme aastat veetis ta siin. Ta õppis Tormas talulaste ja teenijatega suheldes selgeks eesti keele, siit korjas ta rahvalaule ja Kalevipojaga seotud muistendeid. Ma olen ka ise juba 50 aastat Tormas elanud ja mul on meeles, et esimestel aastatel, kui siia tulin, räägiti tema emast siinmail küll. Oli veel selliseid vanu inimesi, kes midagi mäletasid.
Schultz-Bertram ehitas Rahuorgu silmakliiniku. Ta võttis vastu umbes 1000 haiget ja sooritas 300 silmaoperatsiooni, abiliseks ema kutsar. Küllap oli enamik patsiente Torma ümbrusest.
Torma inimesed teavad ka seda, et Schultz-Bertram aitas puhkpilliorkestrile pillid muretseda. Kui 1848. aastal otsustati luua orkester ja hakati pillide ostmiseks raha koguma, siis tema aitas, alguses Peterburist ja pärast Saksamaalt, neid pille muretseda.
Teie homne ettekanne puudutabki Schultz-Bertrami ja Torma puhkpilliorkestri seost.
Jah, ma räägin põhiliselt just puhkpilliorkestrist. Olen küll otsinud materjali, mis rohkem lahti seletaks, kuidas ta täpsemalt orkestrit toetas, kuid olen leidnud sellest vaid paar lauset, et ta otsis pillide kataloogid ja aitas pille muretseda. Räägin rohkem sellest, mis sellest orkestrist välja tuli ja milline tähendus tal Torma rahvale on. Suvel oli meie orkestri 160. aastapäev ja Schultz-Bertram oli üks neist, kes orkestri asutamisele õla alla panid.
Kuidas see orkester praegu elab?
Ta kannab nime Kaitseliidu Jõgeva maleva ja Torma ühendatud puhkpilliorkester, dirigendiks Raino Kubjas. Välivormis mehed ja naised, kes valmis Eestit kaitsma ja ka pilli puhuma, avaldavad muljet.
Mis võiks olla homse konverentsi kõige tähtsam ettekanne?
Kindlasti Ylo Pärniku esinemine. Ta räägib teemal “Dr. Bertrami “Wagien” (1868) kui autori vaimne autoportree ehk kuidas baltisaksa literaat mõtles ja ütles.
Ylo Pärnik on ka meie Torma kooli vilistlane, kooli jaoks on ta kogunud palju olulist materjali juba aastakümnete vältel. Enne, kui ta jõudis oma raamatuni, mis ilmus kaks aastat tagasi, oli tal tehtud äärmiselt põhjalik eeltöö, kogutud ja uuritud tohutult bibliograafiat. Ylo Pärnik valdab peensusteni saksa keelt, ta on veetnud palju tunde arhiivides.
Kas võiks väita, et nende – Ylo Pärniku ja Georg Julius von Schultz-Bertrami — vahel on teatud hingesugulus?
Kindlasti. Selleks, et elustada nii ammu toimunut, peab olema hingesugulane, muidu ei saakski vist seda tööd teha. Ja muide, ka Schultz-Bertrami tööd ei väärtustatud tema eluajal piisavalt.
Kes on sellele konverentsile oodatud, kellele on see adresseeritud?
Oodatud on nii tormalased kui ajaloohuvilised üle Eesti. Ka koolis on kuulutus üleval olnud ja ärksamad õpilased on kindlasti kohal. Konverentsi korraldab Torma vald ja reklaam on ammu laiali saadetud, nii et ma usun, tõelised huvilised leiavad meid üles.
Ütlesite, et Schultz-Bertram elas Tormas vaid esimesed 10 aastat. Kus ta elas hiljem ja kellega ta suhtles?
Tema kirjasõber oli Kreutzwald, kellega nad õppisid koos arstiks ja tutvusid Estonia korporatsioonis. Pärast ülikooli töötas ta mõnda aega anatoomikumis, mõned aastad elas ka ema juures Tormas, ent reisis palju Euroopas ringi. Suurema osa elust töötas ta aga Peterburis riigiametis, oli kaua eestikeelse kirjanduse tsensor. Seal suhtles ta muidugi Köleri ja Karelliga.
Ta oli sakslane, elas Venemaal, aga südameasi oli eestlaste saatus?
Jah, ta hoolis väga eestlastest, tundis muret, et mis neist siis saab, kui haritlased saksastuma hakkavad. Teine oht oli jälle venestuda. Tema aga uskus eestlastesse; uskus, et ükskord on Tartu Ülikooli professorid ka eestlased.
Tal oli ka mitmeid eestlastest sõpru. Weitzenberg oli juba oma kujuritööd alustanud, helilooja Kunileid-Saebelmann tegutses. Schulz-Bertram oli kindel, et eestlastel on tulevikku, aga ta arvas, et neid tuleb pisut aidata, et eesti rahva vaimuvara — laulud ja muistendid — säiliksid.
“Anname rahvale eepose ja ajaloo ja kõik on võidetud!” Sellise kõne pidas ta Õpetatud Eesti Seltsis. Enne oli ta aga juba hakanud Torma ümbrusest muistendeid üles kirjutama.
Kas ta ka noore Jakobsoniga kokku puutus?
Ma ei tea seda. Jakobson oli ju laps, kui Schulz-Bertram siin elas. Ja 1862 läks Jakobson Tormast ära. Kokku puutusid nad küll seeläbi, et kui Schultz-Bertram tsensorina tegutses, siis tuli tal Jakobsoni loomingus mõnikord kõige räigemaid väljendeid kärpida.
Balti idealisti tee praeguste eestlasteni on vist veel pikk. Vähestes koolides õpetatakse saksa keelt, kuigi meie rahvuslik ärkamisaeg on sellega nii seotud.
Ylo Pärnik viitabki oma raamatus ka sellele, et baltlaste looming, artiklid, nende ilukirjandus – kõik see vajab läbi töötamist. Mitte kõik baltlased polnud eesti rahva vaenlased, see müüt tuleb murda. Meie koolis küll õpetatakse saksa keelt, meie kultuur ja ajalugu on sellega ju nii
palju seotud, et näiteks arhiivis on väga raske tööd teha, kui saksa keelt ei oska.
JAANIKA KRESSA
