Lehesabades jäävad teinekord silma kuulutused, kus otsitakse kedagi seltsiks ja abiks endale või oma üksi jäänud vanemale või vanavanemale, tasuks peavari ja toit.
Ka talutööd pakutakse mõnikord vaid ülalpidamise eest. Kes küll on need, kes taolistele kuulutustele reageerivad, kuidas ja kui kaua sellises ametis vastu peavad? Mis juhtub siis, kui n-ö iseloomud ei sobi ja võõra katuse alla tulnul, kes ehk enda taga sillad põletanud, ühel päeval enam kuhugi minna pole? Tõepoolest, küsimusi tekib kümneid.
Mõni number tagasi oli Maalehes jutt hakkajast taluperenaisest, kes oma arvukaid aastaid ja kehva tervist trotsides kümneid loomi peab ja loodab, et saab tallu noored töölised, kui neile väsinud moega maamaja lausa päriseks annab … muidugi juhul, kui asjad klapivad ja tulijad perenaisele meele järele on. Proual on kuus last, viis neist kaugel, üks sealsamas emaga ühe katuse all. Ei pea olema just paadunud skeptik, et kujutada ette, mis võib saada sellisest elust, kui virgale sulasele, veel parem, noorele perele lubatakse töö eest süüa ja hiljem ehk raha ka. Ja maja talu naabruses ehk päriseks, kui nad selle ära remondivad. Aga kui talus juba üksjagu vaeva nähtud ja selgub, et perenaine pole rahul…?
Sellest kaubast võiks saada asja, kui tulijatel oleks lisaks piiritule optimismile ja energiale ka tubli laadung enesekehtestamisvõimet, et panna perenaisega plaanid ja lepingud konkreetselt ja allkirjastatult paika: mida millise raha eest kui kaua tehakse, milline summa kulub maja remontimiseks ja millisel issanda aastal see uue pererahva omaks saab. Aga kardetavasti ei lepiks sellega perenaise järeltulijad, kes võivad peljata, et emale liiga tehakse. Kes on see töökas lihtsameelne, kes oma tulevase elu umbmäärastele lubadustele rajab?
“Pole sina seda kaevu kaevanud …”
Sugulane alustas aastakümnete eest oma pereelu sovhoosi kortermajas ja hakkas hästi läbi saama leseks jäänud memmega, kel samas kandis väike maja. Kord oli vaja tädil kartuleid mullata, kord puukoorem koju tuua. Virk noor mees tuli meeleldi appi. Aastate edenedes hakkas vanainimene vihjama, et teil mitu last, ju minu maja teile jääb, oma lapsi mul pole. Seda usinamalt käidi talle nüüd abiks. Kui oli vaja majakese aknaraamid üle võõbata või treppi kõpitseda, ei teinud noor pere rahakulust ega töötundidest numbrit, peaaegu oma ju! Aga siis pani keegi hea inimene lesknaisele kärbse kõrva, et mis sa võõrastega jahid, sul vennal lapselapsed kasvamas, tee maja neile. Ja hakkaski must kass ennast tasapisi heade sõprade vahele sisse seadma. Ei sobinud memmele äkki enam naabrite abi, ja ega seda ju enam palju tarvis läinudki, kui lehmake lihakombinaati viidud ja peenramaal tegutsesid enamasti noored. “Pole sina seda kaevu kaevanud, et seda lõhkuma hakkad,” öeldi senisele sõbramehele, kui too peenarde kastmise hõlbustamiseks pumba kaevu panna tahtis. Ka remonti teha polnud enam vaja: “Minu kadunud mees selle maja ehitas, sina midagi ümber ei tee.” Ja nii edasi.
Sellele perele polnud tädikese meelemuutus eluküsimus, neil oli oma kodu olemas, aga kui oleks oldud juba ühe katuse all?
“Prouakene rohib kõigepealt siit!”
Oleme abikaasaga ka ise nooruses mõned suved pooleterameesteks olnud. Kui lehes ilmus kuulutus, et eramajade linnaossa otsitakse aiahooldajat, meil oli aga samas linnas vaid kümneruutmeetrine peenramaa, läksime kohale. Aed ja maja olid uhked ning nende perenaine tõeline proua, aga töö, mida tarvis teha, oli meile ju tuttav. Autoriteetsed juhised, nagu “Oapeenra võib härra siia teha” või “Prouakene rohib kõigepealt just siit!” ei häirinud kuigivõrd, tegid pigem nalja, ja nii marju, puuvilju kui muud aiakraami jagati meile sügisel enam kui heldelt. Aga küll olime hiljem endaga rahul, et ei võtnud vastu kolmandal aiasuvel tehtud pakkumist oma kitsukesest korterist suurde häärberisse kolida, sest selle kinnisvara ümber läks peagi lahti päris pöörane omandamislahing!
Olid kord ajad, kui teedel jüripäeva paiku kolikoormad liikusid. Sulased ja pooleteramehed, saunikudki rändasid uude paika, kui nad peremehele või peremees neile enam ei sobinud. Tänaseks päevaks on selline elukorraldus ajast ja arust. Toidu või taskuraha ja peavarju eest lähevad teise käsualuseks vaid lootusetult hätta jäänud. Ning paraku ja kahjuks suudab neist järjekindlalt tööd teha väga väike protsent.
KAIE NÕLVAK
