Tallinna vanalinnas on jalutanud peaaegu iga eestlane. Jõgevalastel on praegu võimalik teha kodukandist lahkumata põgus retk Vilniuse vanalinna, sest linnaraamatukogu teise korruse lugemissaalis on avatud Saule Urbanavičiute näitus “Vilnius akvarellis”.
Nagu Jõgeva akvarellinäitused ikka, sai ka “Vilnius akvarellis” teoks tänu siinmail tegutseva akvarelligalerii Kala omanikule Gennadi Lapinile. Galerii on tänavuse aasta kuulutanud leedu akvarelli aastaks ning aasta esimestel kuudel sai linnaraamatukogus näha Ana Marija Blažiene ja Ariadna Čiurlionyte loomingut. Saule Urbanavičiute näitus on siis juba sarja kolmas. Erinevalt oma kahest kaasmaalasest jõudis Urbanavičiute ka oma Jõgeva näituse avamisele. Ning see oli virgestav kohtumine: kaugeltki iga looja ei oska oma loomeilma nii kaasakiskuvalt avada.
Saule Urbanavičiute on sündinud 1970. aastal Vilniuses ning lõpetanud Mikalojus Konstantinas Čiurlionise nime kandva kunstikooli (1988) ja Vilniuse kunstiakadeemia (1995). 1993 ühines ta akvarellistide rühmaga AQUA 12 (praegu on ta selle juht), 2000 astus Leedu kunstnike liitu ja 2014 rahvusvahelisse rühmitusse Women in Art (Naised Kunstis). Ta on näidanud oma loomingut lugematutel kodu- ja välismaistel näitustel ning peale akvarelli viljeleb ta akrüül- ja õlimaali. Ta on joonistamis- ja graafikaõppejõud õppeasutuses, mille ingliskeelne nimi on Vilnius Educology University. Kui Saule jutust õigesti aru sain, õpetatakse seal nii tulevasi pedagooge kui ka ökolooge.
Galerii Kala omanik Gennadi Lapin ütles Saule Urbanavičiute näitust tutvustades, et tema töödes valitseb klassikaline leedu koloriit: domineerivad Leedu lipu värvid, st kollane, roheline ja punane. Kunstnik tõdes, et pole ise oma töid kunagi sellisest vaatevinklist kaeda osanud. Samas tuli tal tunnistada, et Lapini jutus oli tõetera sees.
“Palju kollast on minu selle näituse töödes kasvõi juba sellepärast, et olen üsna mitmel pildil kujutanud öist Vilniuse vanalinna tänavalaternate kollakas valguses,” ütles Saule Urbanavičiute. “Armastan väga Vilniuse vanalinna ning sama võib öelda mu pere ja sõprade kohta. Ka stuudio, kus maalin, asub vanalinnas. Nii et paljud motiivid mu akvarellidel pärinevadki mind iga päev ümbritsevast keskkonnast.”
Saule Vilnius
Saule sõnul võib Vilniuse vanalinnast leida unustusse jäetud losse ja muid põnevaid hooneid, mida pole veel “üles vuntsitud”. Lagunevates hoonetes peitub kunstniku meelest omamoodi ilu. Ja tohutu jõud on neis puudes-põõsastes, mis endale linnakivide vahel ning hoonete müüridel kasvukoha leidnud.
“Näitan piltidel n-ö oma Vilniust, mis ei sarnane eriti turismikataloogide Vilniusega,” ütles Saule. “Karta on, et mõndagi kohta, mida mu piltidel imetleda võib, peatselt enam ligi ei pääsegi. Ka vanalinnas läheb hooneid erakätesse ja see tähendab hoovide sulgemist.”
Saule Urbanavičiute esimeseks akvarelliõpetajaks oli tema kunstnikust isa. Saule hakkas sellel alal kätt proovima umbes kaheksateistaastaselt. Lapsena ongi tema meelest vara akvarelliga alustada, sest see tehnika nõuab tetud tasandil mõtlemise võimet. Nüüdseks on Saulel akvarellikogemust ligemale kolmkümmend aastat.
“Kui sellest tehnikast juba päris palju tead, ei pea sa enam mõtlema, millist tehnilist vahendit konkreetsel juhul kasutada, vaid teed kõike automaatselt. Pärast ei oska enam ise ka öelda, mitu kihti akvarelli paberile sai kantud,” ütles Saule.
See, kes akvarellitehnikat ei tunne, ei mõista tema sõnul ka selles tehnikas tööde väärtust. Selleks, et see tehnika aga tuttavaks saaks, tuleb palju tööd teha. Kõigil ei jätku selleks kannatust, sest kogu aeg käib võitlus, kumb kummale “ära teeb”, kas akvarellist paberile või vastupidi. Lihtsam on võtta “sõnakuulelikud” akrüülvärvid ja maalida nendega.
“Vilniuse kunstiakadeemias ei õpetata akvarelli enam üldse,” nentis Saule kahetsustundega.
Nagu džäss
Tema sõnul tuleb akvarellidega maalides stress unustada ja halvad mõtted peast visata, sest muidu tulevad need käe kaudu paberile.
“Meel peab olema kerge, aga samas kontsentreeritud. Veega töötades vallanduvad ju ettearvamatud protsessid, aga kunstnik peab suutma vee voolama panna sinna, kuhu tema tahab,” sõnas Saule. “Akvarellis on improvisatsioon niisama oluline kui džässis, aga see improvisatsioon peab olema kunstniku kontrolli all. Akvarellis on protsess ja tulemus võrdselt tähtsad.”
Et Saule õpetamiskoormus pole väga suur, jääb tal piisavalt aega maalimiseks. Ehkki ka pere ja kodu on talle väga tähtsad, on tema lemmikpaik ikkagi stuudio. Sama stuudiot kasutas ka tema isa ning vaimus viibib ta seal endiselt: stuudio seintel ripub rohkesti tema töid.
“Kui stuudios maalima hakkan, avaneb mulle justkui kosmos: hooman aegu tuhat aastat ette- ja tahapoole ning näen asju mitte kolme-, vaid kümnedimensioonilisena. Akvarell on mulle kui religioon. Mõni ei saa aru, kuidas ma pühapäeval kirikusse ei lähe, aga mina kõnelen jumalaga maalides,” kinnitas Saule Urbanavičiute.
Gennadi Lapiniga sai Saule Urbanavičiute tuttavaks ühel akvarellikursusel. Kui Gennadi tegi talle ettepaneku Jõgeval näitusega esineda, oli ta kohe nõus, ehkki polnud kunagi varem Jõgeval viibinud.
“Gennadi on akvarellifanaatik ja mina samuti, seepärast ei tekkinud mul küsimustki, kas tulla või mitte,” sõnas Saule.
Kui ta näituse avamispäeva öösel Jõgevale saabus, valitses siin aprilli kolmanda nädalaga sobimatu talvemeeleolu: sadas lund. Näituse avamise ajaks kadusid lumepilved aga kus see ja teine ning päike tuli välja. Selles polnud midagi imelikku: sõna “saule” tähendab leedu keeles päikest.
Saule Urbanavičiute näitust saab linnaraamatukogus vaadata 25. maini.
RIINA MÄGI
