Onu Jaan, minu ema noorem vend, oli mees, kes ei saanud tundigi elatud, ilma et tal poleks tekkinud tungivat vajadust selle aja jooksul mitmeid-setmeid kordi “Kurat!” öelda. “Ma kohe ei või vandumata olla,” kinnitas ta, signeerides sellegi lause otse südamepõhjast tulnud sarvilisega.
Jaan oli surmkindel, et kui ta vanakuradit suhu ei võta, lähevad kõik ta tööd ja tegemised sinna, kust keegi pole tulnud ja kuhu kellelgi ka minna pole õnnestunud, isegi seebiga sissehõõrutult mitte. Muidugi nimetas ta sedagi paika õige nimega, põrutades sõna poolitavale r-ile otsa mitmekordselt põriseva rõhumärgi. Jaan oli ka seisukohal, et kui mehel kurat varnast võtta, annab see mõnel enesekaotuse hetkel sedavõrd julgust, et jänes püksist haavikusse kalpsab.
Harjumuse jõud on määratu
Siis aga sirgus Jaani poeg pudikeelsest lobekeelseks, kordas kuuldud ütlemisi kõneosava papagoi talendirikkusega ning serveeris varsti kuraditki nii söögi ette kui ka söögi peale. “Sa kuradi kurat, poisil alles nina maa küljes kinni, aga vannub nagu mees muiste ja mullugi,” kõlas onu Jaani hääles üsnagi arvestatav annus tunnustust ja isauhkust.
Kes aga võsukese kõnepruugist põrmugi vaimustust ei tundnud, oli väikese vanduja jumalakartlik ja korraliku kasvatuse saanud ema. Õuekase küljest murti sitke vemmal, torgati see perekambris siibriauku ja põngerjas pandi fakti ette, et nii mitu sarvilist tal päeva jooksul suust lipsab, nii mitu sirakat saab ta õhtul pükste alla.
Et Jaani kui vana eluka jaoks oli vitsa väändimise aeg lootusetult otsas, esitati talle teistsugune hoiatus: “Nii mitu kuradit ütled, nii mitmeks ööks võid naisearmastusest suu puhtaks pühkida.” Jaani, kes omas üle Harju keskmise potentsi, kuid ei tavatsenud seda kasutada iial mujal kui omaenese abielusängis, pani naise esitatud ultimaatum järelemõtlikult kukalt kratsima.
Harjumuse jõud on määratu, mistõttu tuli veel tükk aega ette, et perepoeg pidi kõhuli ja pereisa üksinda magama, lõpuks said aga nii väike kui ka suur vandumistõvest vabaks. Kui juhtuski peale tulema vastupandamatu isu “Kurat!” öelda, venitati, üks heleda tiiskandi, teine mahlaka baritoniga: “Kurrvastus!”
Noor hakk õppis ka populaarse sõna ära
Kui jutt juba sealmaal, väärib meenutamist veel keegi, kes ennast esitledeski sarvilise abita hakkama ei saanud. See keegi oli noor hakk Jaak, kolme tähe ulatuses onu Jaani nimekaim, kelle mu klassivend Riho oli kodustanud ning koos sõpradega talle “selle maa keele” kõige populaarsema vandesõna kõla tutvustanud.
Mitmeid kordi lendas Jaak klassitoa avatud aknale, kuulutades, peake võluvalt viltu: “Kurrrat!” Õpetajanna lõi punastamise saatel kaht kätt kokku, et ah milline lubamatu tegu, keegi poetagune külajoodik on linnukesele halva sõna kätte õpetanud, mispeale hakk pea teisele küljele kallutas ja soostuvalt nentis: “Jaak, kurrrat!”
Poisid itsitasid ja pidasid targu suu. Juhtus seegi kurb tõsiasi, et Jaak, arvates maailma olevat turvalisima paiga ja istudes keset õitsvat kevadet spordiväljakul korvpalliposti otsas, langes pikeeriva kulli saagiks, kui meil oli parajasti ajalootund ning me igavledes aknast välja vaatasime. Ütles Jaak oma viimased sõnad hakikeeles või läkitas enne surma lendu veel ühe krõbeda sarvilise, see jäi meile igavesti teadmata.
Matsid jäävad ikka matsideks?
Eks kirutud ja kurja vannutud ole juba iidamast-aadamast alates ning meest, kes iialgi kuradit suhu ei võta, võib kohata kirikukantslis või seespool paradiisipiiret. Käsi laiutama paneb viimasel ajal aga asjaolu, et klassikalise sõimu kõrval on üha enam moodi läinud genitaalide kohta rahvuslikus kõnepruugis kasutatavad teisendsõnad. Öeldakse, et vannub nagu voorimees, aga vaevalt küll vingeimgi voorimees säherdust leksikat tarvitas, mida praegusaja põlvepikkunegi koolitükkidest soravamalt valdab. Kuulad vastu noort ööd kaubanduskeskuste juures aega viitvaid jõnglasi ning ei jõua ära imestada, et algkoolipoisid, kelle mehetunnus ulatub alles noku suurusjärku, pilluvad hooletu elegantsiga tolle ihuliikme vängekõlalisi sünonüüme.
Ei saa täismehedki igapäevases suhtlemises noist sünonüümidest üle ega ümber, ja nii juhtubki, et see vidin, mida mehed on sunnitud igal pool kaasas kandma, on rohkem ropu sõnana suus kui siivsalt tituleeritud asjapulgana trussikutes.
Aga…kuidas kelleltki, eriti noorelt põlvkonnalt viisakat väljenduslaadi oodata-lootagi, kui filmid, telesaated, teatritükid (jah, ka need) ja raamatud lausa kubisevad roppustest ja nilbustest. Seda nähtust näikse tervitatavat ja kultiveeritavat, ega muidu küündiks säärast tüüpi looming loetavuse-vaadatavuse edetabelite tippu ega omistataks sellele kõrgeid kultuuripreemiaid.
Mida lisada? Et matsid jäävad ikka matsideks? Et ropult rääkimine on hõbe, viisakalt väljendumine kuld? Võtan hoopis julguse kokku, et sõrme viibutada: “Saagem ometi kord rahvuseks, kellena elada on uhke ja hää! Kurrrvastus!”
iii
URVE TINNURI
