“Uskumatu, et selline ettevõte veel olemas on,” imestab nii mõnigi klient, kes Jõgevale OÜ J. K. Sandras kudumistöökotta satub ning avastab, et seal saab ka keskmisest suurem või väiksem inimene endale meelepäraseid kehakatteid kududa lasta ning soovi korral veel oma lõngast. Tõsi, suurem osa ettevõtte toodangust läheb siiski välismaale, põhiliselt Norrasse ja Soome.
Sandrase juhataja Urve Kullase mäletamist mööda oli mitmesuguseid teenindustöökodasid ühendav tootmiskoondis Jõgeva siinmail üks esimesi ettevõtteid, mida üksuste kaupa erastama hakati. Erastamisel oli eelisõigus oma töötajatel või nende loodud juriidilistel isikutel. Ka TK Jõgeva trikookudumisateljee ja dekoratiivtöökoja töötajad, kes olid 1992. aasta veebruaris moodustanud aktsiaseltsi Sandras (kollektiivi 50-60 liikmest osales ettevõtmises 36), lootsid oma ateljee ja töökoja probleemideta erastada, ent ootamatult selgus, et 11. märtsiks välja kuulutatud oksjon on edasi lükatud.
Poolkogemata tuli välja, et kudumis- ja dekoratiivtöökojale ihub hammast veel keegi, kes on selleks, et Sandrasega võrdsetel alustel konkureerida, värvanud endale kudumisateljee töötajate hulgast “tankisti”. Kõrgendatud huvi põhjuseks oli see, et kudumis- ja dekoratiivtöökoda olid ainsad TK Jõgeva osad, mis erastati tervikvarana, st koos hoonega. Vara võõrastesse kätesse sattumise ärahoidmiseks ei osanud kudujad ja dekoraatorid teha muud, kui minna linnavalitsuse ette piketeerima.
“Ega me, nõukogude ajast tulnud inimesed, ise ka päris täpselt teadnud, mis see pikett on või mis on korruptsioon, mille vastu oli suunatud üks meie plakatitest, aga me tundsime, et midagi on vaja ette võtta,” meenutas Urve Kullas.
Linnavolikogu otsustaski anda eelisostuõiguse üksnes Sandrasele ning vastne aktsiaselts ostis pangast laenuks saadud miljoni rublaga tervikvara ära. Aeg oli tollal isevärki: rublaaja viimastel kuudel oli rahval vaba raha kaugelt rohkem kui poodides kaupa. Sandrase algajatel ärinaistel tuli hea idee: nad panid bussi silmkoetooteid täis ja sõitsid Narva elektrijaama juurde.
“Kogu see kaup, praaktooted kaasa arvatud, läks nagu kuumale kerisele. Me oleksime võinud seal kolm seesugust bussitäit maha müüa!” meenutas Urve Kullas.
Edasi kõik enam nii lõbusalt ei läinud. Krooni tulek tegi inimeste rahakotid tunduvalt õhemaks. Valusa löögi sai kudumisfirma ka siis, kui Maapank pankrotti läks. Lisaks sellele tekkisid probleemid suure ja kehvasti soojustatud maja kütmisega.
“Me olemegi elanud nagu meremehed: kord oleme olnud oma “laevukesega” laineharjal, kord lainetevahelises sügavikus,” ütles juhataja.
“Kosilased” ja petised
Lootnuks Sandras ainult Eesti turule, oleks neil ilmselt ammu uksed kinni panna tulnud. Õnneks hakkas neile peatselt saabuma välismaiseid “kosilasi”, kes nende kauba vastu huvi tundsid. Tõsi, nende hulgas oli ka petiseid, kelle jutt oli küll ilus, ent kes saadud kauba eest maksmata jätsid.
“Algul saime, jah, mitu korda “kõrvetada”, aga viimasel ajal pole seda enam juhtunud, sest suhtleme põhiliselt kahe usaldusväärse ja äraproovitud koostööpartneriga. Üks neist on Soomes, teine Norras,” ütles Urve Kullas. “Ning eks Põhjamaad olegi need, kus kootud asju kantakse. Lõuna-Euroopas on sellist kaupa näiteks palju raskem müüa.”
Soome partneriga on Sandras koostööd teinud juba viisteist, Norra partneriga kolm aastat. Kahepeale suudavad nad firma nii hästi tellimustega kindlustada, et Eestimaa laatu mööda käimist ei pea Sandrase rahvas enam mõttekakski.
“Algul, kui laadad meil moodi läksid, käisime neil küll hoolega, aga nüüd pole meil enam aega laadakaupa toota ning kerkinud kütusehinna ja platsimaksude tõttu on ka teenimislootused kasinad,” ütles Urve Kullas.
Tema sõnul pakub Sandras Soome ja Norra partneritele mudelid välja ning nemad teevad nende hulgast oma valiku ja annavad ette värvitoonid. Kui neil on mingeid erisoove, saavad ka need täidetud. Näiteks käis Norra koostööpartneri esindaja Frode Thun kolm nädalat tagasi Jõgeval jutuga, et nemad tahaksid oma käsitööpoodide ketis hakata müüma kootud lemmikloomarõivaid.
“Nüüd tuleb kähku lõiked välja mõelda ja kui sobiv lõng kohale jõuab, hakkamegi koerakampsuneid kuduma,” ütles Urve Kullas.
Kõige rohkem läheb Norrasse ja Soome siiski sokke ja kindaid: neid tehakse Sandrases oma 10 000 paari aastas. Päris palju tehakse ka mütse ja kampsuneid. Kudumites kasutatakse ainult täisvillast lõnga, suvisemates mudelites ka linast ja puuvillast.
Kogu materjal tellitakse Leedust, sest sealne kaup on hea kvaliteedi ja soodsa hinnaga ning tootja toob selle ka ise kohale.
“Kui Jõgeva villavabrik veel töötaks, ostaksime villase lõnga loomulikult sealt — muidugi juhul, kui see lõng oleks meile sobivas värvivalikus ja sõbraliku hinnaga,” ütles Urve Kullas.
Küsimusele, kas Sandrase toodang on käsitöö või ei ole, võib vastata nii ja naa. Sokid-kindad-mütsid-kampsunid kootakse valmis masinal, ent masina paneb siiski tööle inimese ihuramm. Toote lõplikuks valmimiseks on vaja teha veel palju käsitsitööd. Sandrase masinaparki on muidugi aja jooksul uuendatud. Alles äsja osteti näiteks üks Jaapanis toodetud “tark” kudumismasin, millega on lihtsam mustrilisi detaile kududa, ent seegi on mehhaaniline masin.
Kõik teevad kõike
Sandrases on praegu tööl 11 inimest. 20 aasta jooksul on majast aga läbi käinud oma sada töötajat. Osa on läinud pensionile, osa mujalt kergemat leiba otsima. Päev otsa kudumismasina taga istumine ei sobi kaugeltki igaühele. On aga ka neid, kes seda tööd teinud aastakümneid. Galina Gromova tuli näiteks tööle juba teeninduskombinaadi päevil ning nüüd “tiksub” tal samades ruumides ja enam-vähem samade masinate taga juba kolmekümne kuues aasta.
“Norralaste tellimused oleksid arvatavasti suuremadki, kui meil oleks juurde võtta uusi kudujaid. Aga paraku ei taha nooremad naised enam sellise töö peale tulla,” ütles Urve Kullas.
Väikeses firmas pole tema sõnul võimalik ka eraldi disainerit, tehnoloogi, kojameest või koristajat pidada, vaid kõik teevad kõike. Raamatupidaja vanutab näiteks vahepeal toodete detaile (välismaine ostja eelistab nimelt pehmeid ja spetsiifilise õlilõhnata kudumeid ning seetõttu on Sandrases kõvasti tööd pesumasinatel ja tsentrifuugidel), juhataja ja klienditeenindaja tööpäevast neelavad suurema osa heegeldamis- ja nõelumistööd jne.
Urve Kullas usub, et Sandras on alles tänu sellele, et seal on kogu aeg jäme ots naiste käes olnud. Naised on hoolivamad ja alalhoidlikumad.
“Oleks minu asemel siia mõni meesülemus tulnud, oleks ta kõigepealt ilmselt oma kabinetis superremondi teinud ja endale viimase peal ametiauto ostnud. Ükski mees ei tuleks selle peale, et minu moodi kakskümmend aastat jalgrattaga sõita,” tõi Urve Kullas muiates näite.
Vanus võimaldaks tal juba pensionile jääda, aga hing ei luba.
“Tulin Jõgeva silmkoeateljeesse tööle 1975. aastal ning olen sellesse ettevõttesse pannud kogu oma energia. Ma ei tahaks seda üle anda inimesele, kes selle paari aastaga põhja laseb,” ütles Urve Kullas.
Tema sõnul pööratakse Sandrases suurt tähelepanu käsitöötraditsioonide hoidmisele, arendamisele ja rahvusliku mustri kasutamisele. Soojade kehakatete vajadus ei kao aga põhjamaades kuhugi ja tänu sellele peaks firmal oma nišš säilima. Sandrase toodang meeldib nii soomlastele, norralastele kui ka eestlastele. Üks Viljandimaa talunik tellis näiteks kaks aastat tagasi talu kõigi töötegijate tarvis sokid, kindad ja kampsunid. Lõnga tõi ta ise. Nüüd tuli ta uuesti samasuguse tellimusega. Kuhu ta siis läheks, kui Sandrast enam poleks?
Asutatud 21. veebruaril 1992, asutajateks tootmiskoondise Jõgeva trikookudumisateljee ja dekoratiivtöökoja töötajad
Esialgses aktsiaseltsis oli 36 aktsionäri, praeguses osaühingus 16 osanikku
Töötajaid on praegu 11
Ettevõtte aastakäive on 80-85 tuhat eurot
Ettevõttes toodetud silmkoeesemed müüakse enamasti Soome ja Norrasse
i
RIINA MÄGI
