Peipsi ääres Kasepääl suviti tegutsev samovarimuuseum kinkis tänavu nende lähedal asuvale Kükita palvelale tuhat ükssada eurot, mullu kingiti palvelale sama suur summa.
Selle rahaga saab Kükita palvela katta omafinantseeringu lisaks Peipsiveere Programmist saadavale projektirahale. Nii on võimalik korrastada tuleval kevadel hoone teine korrus ning kellatorn. Ehitustööd algavad varakevadel, kui kõik tähtsad pühad möödas.
Varem on muuseumist annetatud rahaga kaetud omafinantseering ning tehtud Leader-projekti abiga korda palvela elektrisüsteem ning vahetatud aknad.
Samovarimuuseumi omanik Veronika Kookmaa annetas raha Kükita palvelale, sest tema vanaema oli selle koguduse liige.
Ideest teostuseni kulus seitse kuud
Soovist aidata Kükita palvelat, säilitada killukest omapärast kultuuri ja näidata inimestele, kui erilised on tegelikult samovarid, asutas isa poolt Peipsi äärest pärit Veronika Kookmaa Kasepääle samovarimuuseumi. Ideest samovarimuuseumi avamiseni kulus Veronikal seitse kuud.
Huvi erinevate maade toitude vastu tekkis tal juba aastaid tagasi. Ühel pildistamisel polnud tal aga käepärast ühtegi samovari. “Hakkasin samovare otsima. Kõigepealt küsisin sugulaste käest, kas keegi tahaks ära anda. Keegi ei tahtnud, kõikidele on need kingitud ja pärandatud. Tegemist on esemega, mis on peres aukohal ja mida päritakse nagu maja. Otsisin edasi ja leidsin mitu samovari. Ei suutnud otsustada, mida võtta, ning ostsin kõik ära,” rääkis naine.
Nii sai ta esimesed neli samovari, siis tuli hasart. Kõik müügiportaalid ja kauplused käis ta läbi ja lõpuks oli teekeedumasinaid juba terve rivi. Esimesed kümme-viisteist samovari panid aluse tõsisele kogumiskirele. “Tegelikult on see siiski ka investeerimisprojekt,” nentis ta.
Et midagi koguda, on vaja ruumi. Uhkemad eksemplarid viis Veronika Tallinna, ülejäänud mahtusid maakodu garaaži.
Vald andis muuseumi jaoks ruumid
Ta tahtis inimestele näidata, kui erilised on tegelikult samovarid. Nii sündis idee asutada samovarimuuseum, ruumid selle tarvis andis Kasepää vald.
Inimeste suur huvi samovaride vastu üllatas teda: kokku käis esimese suve jooksul muuseumis ligikaudu 1800 külastajat. Teisel suvel võõrustati umbes 1900 külastajat. Muuseum töötab tavaliselt umbes kolm kuud – juuni keskpaigast augusti lõpuni. “Kui on kehv suvi, nagu mullune oli, siis külastatakse rohkem ka muuseume, heade ilmadega ollakse järve ääres,” on Veronika tähele pannud.
Osa tänavu muuseumis teenitud tulust läks veel ka maanteeviitade valmistamiseks, uute voldikute trükkimiseks, samuti suveniiride muretsemiseks.
Vallavanem Jüri Vooder kinnitas, et Kükita kogudus on suure sammu edasi astunud, et palvela korda saaks. “Seal said kokku tegusad inimesed,” tunnustas ta.
Vallavanema sõnul alustas muuseum ka suveniiride müümisega. “Suvel käib meie kandis väga palju inimesi ja kõik nad ostavad meelsasti midagi kaasa. Meil peab olema neile ka midagi pakkuda.”
Vallavanemale meeldib Veronika Kookmaa idee tuua ka palvela juurde suveniirilett. “See on väga hea mõte, et kogudus pakub inimestele võimalust midagi kaasa osta. Ega meil siin Peipsi ääres olegi kusagilt suveniire võimalik osta,” nentis ta.
Järgmisena võetakse käsile Kükita palvela põrand. “See jääb järgmiseks aastaks,” märkis Veronika Kookmaa.
Kui palvela enam-vähem korda tehtud, tuleks tema sõnul muretseda tulekindlad kapid väärtuslike kirikuraamatute säilitamiseks.
Kohalikud tunnevad oma kodukandi vastu rohkem huvi
Ema poolt Kasepää vallast pärit Tiina Jurjeva
Töötasin oma naabri Veronika muuseumis vabatahtlikuna, sest tundsin, et see on vajalik külale, kust olen pärit. Ekskursioonide läbiviimiseks uurisin põnevusega selle kandi ajalugu. Minu soontes on segunenud vene ja eesti verd ja mind köidavad mõlemad kultuurid.
Samovarimuuseum tõi külla turiste ja äratas rohkem ka kohalike huvi oma kodukandi vastu. Enamik külastajatest olid eestlased, palju oli inimesi Saaremaalt. Järgmisel kohal olid soomlased. Rõõm tõdeda, et rohked turistibussid Saksamaaltki leidsid tee Peipsi äärde. Oli külalisi Lätist, Norrast, Venemaalt, Kanadast, Prantsusmaalt ja muudest riikidest. Meid külastas suur rahvusvaheline rühm füüsikuid ja terve GoTraveli meeskond. Esmakordselt tõlgiti minu ekskursioon ka viipekeelde. Suudan ekskursioone läbi viia eesti, vene, inglise ja prantsuse keeles.
Muuseumi müügipunktis olid kõige populaarsemad soodsad ja veidi eksootilised Varvara gourmet` tooted: sibulamoos, sigurimesi, mitut sorti teed ja sigurileib. Hästi läksid peale matrjoška- ja samovarikujulised magnetid, raamatud sellest kandist ja vanausulistest. Paljud ostsid kaasa minu lemmikuid – uhkeid Pavlov Passadi rätikuid. Omal ajal pidi selline rahvusmotiividega rätik kaunistama iga endast lugu pidava vene naise garderoobi.
Kui vähegi võimalik, kavatsen ka järgmistel suvedel muuseumi abistada.
i
HELVE LAASIK
