Mingit omavalitsusreformi poleks vaja, kui saaks olla kindel, et praeguste killustunud omavalitsustega jätkamine on hea ja viib Eesti arengut õiges suunas. Me olemegi ilmselt kaua uskunud, et paljude väikeste omavalitsuste olemasolu üle Eesti aitab hoida elu maal. Võib-olla see omal ajal oli ka tõsi. Kahjuks on raske sellesse edasi uskuda.
Rahvaloenduse küllaltki kurvad tulemused maapiirkondades, inimeste lahkumine pealinna ja välismaale, koolide, pangaautomaatide, päästekomandode ja palju muu vajaliku ärakolimine maalt tõestavad, et väikeste nõrkade omavalitsuste ja nende — kahtlemata iseenesest tublide — juhtide käed jäävad sageli lühikeseks, et suuta tegelikult mõjutada oma piirkonna inimestele olulist ja seista vastu ääremaastumisele.
Kohalik võim peab suutma ka valitseda
Sõna “omavalitsus” on liitsõna, kus mõlemad pooled on olulised. Ei piisa ainult sellest, et ta on oma, lähedane ja armas. Kohalik võim peab suutma ka valitseda. Valitsemine tähendab reaalset võimalust midagi ära teha, midagi muuta. Mis kasu on sellest, kui inimene läheb murega vallavanema juurde, kes ta küll ära kuulab, aga laiutab käsi ja ütleb, et ei saa midagi teha, raha ka pole ja üleüldse on kõik kellegi teise süü.
Praegu regionaalministri poolt välja pakutud kava tugevamate keskuste ehk kohalike tõmbekeskuste ümber koonduvate senistest tugevamate omavalitsuste loomiseks on üks võimalus, et püüda peatada maapiirkondade nõrgenemine ja liigne pealinnastumine. Kõige enam võidaksid sellest muutusest just oma kodukoha arengu pärast muretsevad kohalikud inimesed.
Vallamaja asukoht pole enam peaküsimus
Tõmbekeskuse mõiste on seejuures vahend, et kirjeldada tugevat, hästi toime tulevat omavalitsust, millel on piirkondliku tõmbekeskuse näol olemas ka kindel tuum. Võib rääkida ka toimepiirkondadest, mille piires inimene oma eluringiga toimetab. Me ei ela enam hobuvankri ajastul nagu viimase suure vallareformi aegu 1930. aastatel. Väga suur osa elanikest käib juba tööl, koolis, suuremas poes või muid vajalikke asju ajamas üle praeguse vallapiiri. Küll aga on ta sageli ilma võimalusest mõjutada valijana temale olulisi asju, kui need jäävad teise omavalitsuse pinnale.
Kusjuures, nagu näitas hiljuti SaarPolli läbi viidud üle-eestiline küsitlus “Elanike rahulolu kohalike teenustega”, ei ole enam kui pooled elanikest pidanud viimase 12 kuu jooksul kordagi käima oma valla- või linnavalitsuses. Vähe on inimesi, kes peavad vallamajas käima rohkem kui mõne korra aastas. See näitab, et vallamaja asukoht ei ole ilmselt peaküsimus kellegi jaoks peale inimeste, kes ise seal majas töötavad.
Selle asemel, et kulutada kohalikku alati vähest raha eelkõige paljude eraldi vallamajade ülalpidamiseks ja sageli üksteisega konkureerivate projektide tegemiseks väikestes naaberomavalitsustes, saaks koos otsustades korraldada sama rahaga kogu piirkonna jaoks paremaid ettevõtmisi. Tähtis on ka see, et ühise omavalitsuse meeskonna saab kokku panna tugevama ja täielikumana. Näiteks tõi Riigikontroll hiljuti välja, et enamikus Eesti omavalitsustes puudub praegu üldse eraldi lastekaitsetöötaja.
Perekond saab paremini hakkama kui inimene üksi
Üks sageli esitatav argument kõlab, et mitme nõrga omavalitsuse liitumine ei tee kedagi neist tugevaks. Kõlab esmapilgul loogiliselt. Samas me ei kahtle, et perekond saab koos enamasti paremini hakkama kui inimene üksinda. Et näiteks koos elavad pensionärid tulevad oma kuludega paremini toime kui üksinda, sest kütte- ja elektriarve makstakse siis ju ühiselt. Väga väikesed omavalitsused on piltlikult praegu sageli nagu need pensionärid, kelle raha kulubki praktiliselt ainult sundkulutusteks. Kui panna rahakotid kokku, on rohkem lootust, et jääb vahendeid ka nendeks asjadeks, mis annavad elule rohkem värvi.
Minu meelest ei peaks neid kahte asja – omavalitsuste tugevdamist ja omavalitsusliitude tugevdamist – omavahel vastandama. Üks ei sega teist. Tõenäoliselt ongi vaja mõlemat. Ka praegusest hoopis suuremate ja tugevamate omavalitsuste puhul jääb igal juhul selliseid küsimusi, kus on oluline omavalitsuste vaheline koostöö: gümnaasiumide võrk, ühistransport, suured planeeringud jne. Isegi Tallinna linn ei ole üksi nii suur, et ei peaks mõne asja puhul naabritega koostööd tegema.
Kedagi ei sunnita
Oluline on ka rõhutada, et keegi ei kavatse teha midagi kiirustades, vägisi ja ülalt alla. Praegu välja pakutu ongi just nimelt ettepanek, mille põhjal saavad hakata toimuma kohapealsed arutelud, kuidas seda kava on antud piirkonnas kõige mõistlikum ellu viia. Lootus on, et peamine osa vajalikust muutusest sünnib läbi kohapeal ja kogu ühiskonnas saavutatava mõistmise, et nii on hea ja tark teha. Omavalitsused saavad osaleda valimises, millised on kokkuleppelised tõmbekeskused, ja saavad seejärel ise valida, millise tõmbekeskusega ühineda.
Ajaliselt on siht reformi läbiviimiseks koos kohalike volikogude valimistega aastal 2017. Selge see, et inimesed ja organisatsioonid vajavad teatud aega, et sellise muutusega kohaneda.
Vaikiv ühiskondlik kokkulepe, et praegusega võrreldes suuremad ja tugevamad omavalitsused on õige suund, on Eestis tegelikult juba ammu olemas. Kehtib omavalitsuste ühinemist soodustav seadus, mida riigikogus hiljuti uuendati. Tasapisi mõned ikka ühinevad ka, samas pole teada, et keegi kavatseks jaguneda. Miks mitte astuda lähiaastatel edasi pikem samm, kui oleme koos veendunud, et suund on õige.
i
SULEV VALNER, omavalitsusreformi projektijuht
