Põltsamaa külje all asuvas Salu lambatalus kasvab praegu ligi nelisada lammast, kelle lihast tehtud vorsti saab osta nii Tallinnas ja Tartus kui ka Soomes ja Lätis.
Salu talu peremees Deivy Nõmmik on lambapidamisega tuttav juba lapsepõlvest – tema emal oli alati paar lammast.
Deivy ise alustas lambakasvatusega kolm aastat tagasi. “Pärast keskkooli läksin Soome õppima ning kui tagasi tulin, võtsime endale lambad. Lambakasvatust õppisin juba sellega tegelemise kõrvalt Olustveres, kuid kogemused õpetavad kõige rohkem,” rääkis Deivy Nõmmik. Praegu kasvab Salu lambatalus ligi nelisada lammast, talveks jätab peremees alles vaid põhikarja ehk kolmsada looma.
Soomes klientideks moslemid
Lambalihast tehakse peamiselt vorsti, mis valmib Karula lihatööstuses. Vorsti müüakse Tartus Lõunakeskuse taluturul, Tallinnas Viimsi lihapoes, Uues Maailmas asuvas lihapoes Tüdrukud ning suurim müügipunkt asub neil Nõmme turul.
Lisaks on Deivy Nõmmik leidnud endale müügikohad ka Lätis ja Soomes. Põhjanaabrite juures on vaid lambalihast vorstid populaarsed just moslemikogukonnas, kes teadupärast sealiha ei söö. “Ma ise pole samuti teadlikult kunagi sealiha söönud. Ma pole küll moslem, kuid kuulun seitsmenda päeva adventistide kogudusse. Piiblis on öeldud, et sealiha on roojane,” rääkis Salu talu peremees põgusalt oma usulistest tõekspidamistest.
Möödunud reedel pakkus Deivy Nõmmik lambalihavorsti Jõgeval Vooremaa konverentsi raames peetud minimessil. Paljud messi külastajad imestasid toodet maitstes, et vaid lambalihast tehtud vorstil pole paljukardetud “kasukamaitset”.
“Lambarümba puhastamisel tuleb pealmine rasvakiht korralikult ära võtta, siis ei jää spetsiifilist maitset lihale juurde,” kirjeldas Deivy Nõmmik lambaliha töötlemise õigeid võtteid.
Teiseks rõhutas ta, et vanasti, mil lambaliha seostati alati ebameeldiva “kasukamaitsega”, tehti lihaks enamasti vaid vanad loomad, et ennetada nende loomulikku surma. Salu lambatalus lähevad lihaks ja vorstiks ikkagi vaid noored loomad.
Hunt lambakarjas käinud pole
Õnneks pole Salu talu pidanud taluma tagasilööke. Lambakasvataja suurimaks vaenlaseks on Eestimaal teatavasti hunt, kuid seni pole hallivatimehed Salu talu karjas kurja tegemas käinud. “Me asume maanteele suhtelisel lähedal ning ehk seetõttu pole hundid julenud meie lambakarja rüüstamas käia,” arvas Deivy Nõmmik. Kõrgete tarade ehitamisega pole Salu talus vaeva nähtud, elektrikarjus hoiab pigem lambaid koplis kui sissetungijaid väljas. Talu peremees meenutas, et kord said lambad aiast välja ning mõned loomad sõid end nisupõllul sõna otseses mõttes surnuks. Ka võivad karja ohustada igasugused parasiidid, kuid õige hooldamise ja heaperemeheliku käitumise juures nad lambaid kimbutama ei kipu.
“Tuleb õigel ajal anda ussirohtu ja väikese maalapi peal ei tohi pidada liiga palju lambaid,” lisas ta.
Salu talus on lambad eraldatud viiekümne kaupa ning igas pundis on olemas jäär, kes uttede seas oma kohust täidab. “Kui uttede seas on palju jäärasid, siis ei tegele nad paaritamisega, vaid hakkavad omavahel jõudu katsuma,” nentis kogemustega lambakasvataja.
Aasta-aastalt on Salu lambatalu kari kasvanud ning plaan on seda igal aastal suurendada. “Oleme võtnud sihiks seitsmesajapealise karja ja see peaks teostuma vast kolme aasta pärast,” ütles Nõmmik. Kui lambaid juba nii palju, saab talu müüa oma tooteid ka suuremates poekettides. Tavapoodidel on toote pakkujale palju nõudeid, neist üks olulisemaid kogus. “Nii mõnigi pood on meie vorsti vastu juba huvi tundnud. Selleks, et seda tavapoest osta saaks, peabki meie kari olema vähemalt seitsmesajapealine. Siis saame anda neile vajaliku koguse toodangut,” rääkis talu peremees.
EILI ARULA
