No kasvõi näiteks mingisuguste üldisemate asjade pihta. Isiklik ebaedu ja ebaõnn vajavad ju kompenseerimist, lajatades tõuseb viletsamgi tuju taevalikku kõrgusse. Miks mitte teha seda teada-tuntud ühiskonna süljeparadigmasid materdades?
Kuid kes on need nn ühiskonna süljeparadigmad? Või teisisõnu ? millised meie eelarvamustest ja kompleksidest vajavad enam väljaelamist? Pole raske arvata. Need on poliitikud (ja nende väidetav amoraalsus), ametnikud (ja nende väidetav omavoli), meie rahvusvahelised partnerid (ja nende väidetav reetlikkus) ja muidugi muulased ? mõistelised ikoonid, mis ei anna meile rahu. Või ehk just annavad, kui nende kallal üleolevalt tänitada, saades seeläbi tagasi kaduma läinud hingerahu.
Mitmetähenduslik sallivus
Hingearst määratleks selle alusel meie isikuomadusi, millest mitmetähenduslikum on SALLIVUS.
Kuidas on lood eestlase sallivusega? Kas me oleme ikka sallivad (mõistvad, andestavad, suuremeelsed), ehkki samal ajal taunime poliitikutes isegi seda, milles tunneme ära iseenda nõrkusi ja pahesid?
Kui ametnikeks peaksid meie arvates olema inimesed, kelle peale võib sülitada, peaasi, et nemad ei sülitaks meie peale? Kui Euroopa Liitu sallime üksnes sedavõrd, kuivõrd võime seda suusoojaks võrrelda N. Liiduga? Siis oleme tegijad! Kas nii?
Kuid mida teha muulastega, mida teha venelastega? Kas vehkida rusikatega ja tõrjuda neid rollidesse, milles ise ei tahaks enam olla? Või sallida, mõista, elada ise ja lasta neilgi elada? Niisiis, kuidas olla?
Kõrvutielamist saab õppida
Arvan, et pöördumatu üleilmastumise läbi tuleb kõigil rahvastel ja etnilistel rühmadel ? nii siis ka meil ? õppida enese elu korraldamise kõrval ka kõrvutielamist naabriga, kooselamist teistmoodi mõtleva, teistest väärtushinnangutest pidava ja teisest kultuurikeskkonnast pärit inimesega. Kahtlemata õnnestub see paremini neil, kel kõrge enesehinnang ja veendumus oma tee õigsusesse. Neil, kes ei põe.
Küllap peaksid viimaste sekka mahtuma ka eestlased ? julged, ausad ja lõppude lõpuks peremehed omal maal. Ent avaliku arvamuse küsitlused lubavad paraku selles kahelda. Miks? Kas sellepärast, et ikka veel juhib meid ja meie tegemisi too 700 aastat? Või loodame, et peremeheks olemise võlu võib nautida ilma valuta, vabadust ilma vastutuseta?
Kas me ei ole jäämas kinni iseenda ülesseatud lõksu? Ehk ei salli me enam ka iseendid?
IGNAR FJUK, arhitekt
