Perekond Hordo Kaera külast võõrustab veel kuu aega Saksamaalt pärit vahetusõpilast Larissa Gausi, kes õppis kasupere abiga selgeks eesti keele, sai aimu, mis on kartulivõtt ning proovis kätt ka lumerookimisel.
Soov vahetusõpilasena kusagile aastaks elama minna tekkis Larissal päevapealt. “Käisin ühel YFU õpilasvahetuse tutvustamise üritusel, läksin koju ja ütlesin vanematele, et tahan vahetusõpilaseks minna,” meenutas Larissa. Esialgu oli neiul plaanis vahetusaasta mööda saata mõnes eksootilises paigas nagu Ghana või Lõuna-Aafrika, kuid tema vanemad polnud selle mõttega päri. “Nad arvasid, et seal on kindlasti ohtlik,” sõnas Larissa. Ja nagu ei kusagilt ilmus välja võimalus tulla Eestisse.
Larissat peaaegu aasta võõrustanud pereema Marit Hordo rääkis, et mõte võtta enda juurde vahetusõpilane tekkis sellest, et tema enda tütar Triinu, kes praegu käib Jõgeva ühisgümnaasiumi üheksandas klassis, soovis vahetusõpilaseks minna. Siiski on Triinu selleks veel liiga noor ning seega mõeldi, et vaadatakse, kuidas on ise vahetusõpilasele kodu pakkuda.
Alguses oli võõras kant ja võõras keel Larissale ikka üsna harjumatu. Larissa on oma kodukoha mõistes maalt pärit, tema kodukant jääb tunnise sõidu kaugusele Hannoverist. Kaerale tuleb küll Jõgevalt vaid kümmekond minutit sõita, kuid siinne asustus on võrreldes Saksamaaga ikka üsna hõre. Marit mäletab, kui Larissa nende kööki tuli ja puupliiti nägi. “Meie pliit on üsna uus, umbes kaks aastat vana, aga Larissa ahhetas seda nähes ning ütles, et on sellist ainult muuseumis näinud,” meenutas pereema. Larissa vaidles pisut vastu ja väitis, et nii väga hämmeldunud ta polnud, kuid nägi tõesti majapidamises puupliiti esimest korda.
Kartulivõtt vagude vahel roomates
Eesti keele õppimine kujunes sakslannal tema enda ja kasupere hinnangul üsna sujuvalt. “Alguses proovisime süsteemi, et kleepisime asjadele märkmepabereid nende eestikeelsete nimetustega. Meie mõte oli, et Larissa saaks ennast võimalikult kiiresti eesti keeles arusaadavaks teha, küll see käänamine pärast juurde tuleb,” rääkisid pereema Marit ja Larissa kasuõde Triinu. Sakslanna ise meenutas, kuidas teda häiris, kui ümberringi eesti keeles räägiti. Keegi rääkis midagi naljakat, kõik naersid, aga tema seisis tummalt ja asjast aru ei saanud. See kannustaski teda kõige enam ise keelt selgeks õppima. Mariti sõnutsi rääkis neiu jõulude ajal eesti keelt juba väga arusaadavalt ja suhtles vabalt, seega sai ta suhtlustasandil meie keele selgeks vähem kui poole aastaga.
Marit tegi enda ja ka Larissa jaoks selgeks, et teda võetakse kui pereliiget ning temalt oodatakse ka samasugust panust kui pereliikmeteltki. Seega ei tehtud Larissale erandeid ka koduste tööde juures ning ei hakatud ka eraldi menüüd kokku seadma. Larissal söögi suhtes erisoove polnudki. “Olin teistelt kuulnud, et eesti söögid ei näe küll head välja, kuid maitsevad hästi,” rääkis neiu. Enda jaoks avastas ta Eestis kohukesed, mis talle väga maitsevad. Igapäevasest menüüst oskas ta välja tuua ka selle, et siin süüakse palju kartulit, mille vastu tal ka eriti midagi pole.
Siiski on Larissal Eestist seoses kartuliga erilised mälestused. Nimelt tuli tal sügisel osa võtta iga enesest lugu pidava eestlase sügistööst — kartulivõtust. “Alguses korjas ta kartuleid kükitades, siis maanaise kombel, tagumik püsti, ja lõpuks oli nii läbi, et roomas vagude vahel,” meenutas Marit. Larissa tunnistas, et see oli talle tõesti üsna kurnav, kuid tagantjärele ka põnev kogemus. Kevadel osales Larissa ka kartulite mahapaneku juures, mis oli oluliselt lihtsam. Samas ei pea ta seda saaki enam sügisel Hordode juures üles võtma, sest tema vahetusaasta lõpeb kuu aja pärast.
Larissa polnud oma kodumaal ka lund rookinud, seda sai ta talvel praktiseerida üsna palju. Talv oligi talle Eestis kõige raskem periood. Ta polnud harjunud nii käreda pakasega, soojad talveriided saadeti talle selleks puhuks Saksamaalt järele. Lumerookimine on ka eestlastele üldiselt tüütu töö ning sakslanna tagasihoidlikust jutust võis mõista, et see polnud tallegi meelakkumine. Samas sai ta siin ära proovida mootorsaanisõidu ning süüa verivorsti, mis talle Mariti sõnul just kõige paremini ei maitsenud.
Volkswagen versus Toyota
Hordode sõnutsi tuli neil aasta jooksul ette ka väiksemaid arusaamatusi, kuid mitte midagi tõsist. Pinged tekkisid aeg- ajalt lihtsalt üksteisest mööda rääkimise tulemusena, mis üsna kiiresti ja sujuvalt ka lahendati. Üks põhimõtteline erimeelsus siiski jäi. Nimelt arvab sakslanna Larissa, et maailmas on ainult üks arvestatav auto — Volkswagen. Sest tema kodukandi lähistel asub Volkswageni autotehas. Samas on Hordode peres igapäevaseks liikumiseks Toyota Avensis, mis on pereisa arvates muidugi parem kui Volkswagen. Pärast pikki vaidlusi jõudsid pereisa ja Larissa konsensusele, et neile mõlemale jääb auto küsimuses oma arvamus.
Kevadisel koolivaheajal käisid Marit, Triinu ja Larissa koos Pariisis. “Me leppisime juba sügisel kokku, et ei tee jõulukinke ega Triinule ja Larissale ka sünnipäevakingitusi, vaid kogutakse raha kevadiseks Pariisi-reisiks. Seal viibides kohtasid nad ka palju Saksa turiste. Larissa, kes oli selleks ajaks juba eestlaste rahuliku ja tagasihoidliku käitumisega harjunud, sõnas: “Issand, kuidas need sakslased võivad lärmata!”.”
Viimase kuu, mil Larissa veel Eestis on, plaanivad Hordod temaga ühiseid väljasõite ette võtta. Nii pikka aega kodunt eemal olles tekib muidugi koduigatsus. Samas võtab Larissa siit koju minnes kaasa ka head mälestused ja uue keeleoskuse. “Mulle hakkas siin olles saunas käimine väga meeldima. Rääkisin sellest ka oma Saksamaa sõpradele, neile selline idee meeldis ja nad ehitavad Saksamaal juba sauna,” rääkis Larissa.
Koju naastes on tal võimalik saunas käies mõelda sellele aastale, mil veetis koolipäevi Jõgeva ühisgümnaasiumis ning elas väikeses Kaera külakeses koos kasuema Mariti, kasuisa Raivo, kasuõe Triinu ja kasuvenna Kristjani seltsis.
i
EILI KOITLA
