Suveteatrihooaeg käib täiel tuuril. Tartus Aleksandri ja Lina tänava nurgal tegeleb Emajõe Suveteatri kirju koosseisuga trupp n-ö sajandite ristamisega: seal mängitavas lavastuses “Tagahoovish” kohtuvad Oskar Lutsu 1930. aastatel kirjutatud teosest pärit karakterid nüüdisaegsete tagahoovitegelastega. Kohtumisest kasvab välja haarav vaatemäng.
Muutun tavaliselt natuke ettevaatlikuks, kui “vanale heale” klassikale midagi uut juurde pookima hakatakse, sest see uuem osis kipub vanale tasemelt alla jääma. Ja kett, nagu öeldakse, on nii nõrk, nagu selle kõige nõrgem lüli. Läksin ka “Tagahoovish” esietendusele väikese eelarvamusega, seda enam, et teksti autori Kiti Põllu nimi ei öelnud mulle midagi. Nüüd olen seda inimest oma silmaga näinud ja kättpidi tänanud, sest see, kuidas ta Lutsu algteksti ja enda nüüdisaegsed improvisatsioonid samal teemal kokku oli “keevitanud”, oli minu meelest meisterlik. Kui paar esimest “ümberlülitust” tänapäevalt minevikku tundusidki ehk pisut kunstlikud, siis edaspidi toimis “ajamasin” kui õlitatult ja ühest sajandist teise kargamises polnud mitte midagi võõrastama panevat. Tõsi, ma ei oska rääkida nende eest, kellele Lutsu “Tagahoovis” sündmustik päris tundmatu oli.
“Nagu õlitatult” tähendab siinkohal ka meeletut tempot. Näitlejad kehastuvad, pehmelt öeldes, jooksu pealt tänapäevategelasest minevikukarakteriks ja vastupidi. Ning ehe vana maja, mis ready-made lavakujundusena on ideaalne, esitab tõsise väljakutse näitlejate füüsisele: neil tuleb majatagusele mänguplatsile jõudmiseks pöörase kiirusega katta suuri vahemaid ning tuisata üles-alla arvukatest treppidest. Minu meelest võiks trupp pärast “Tagahoovish” mängutsükli lõppu in corpore triatlonile minna.
“Tagahoovish” trupp on tõesti kirju koosseisuga: Palamuselt pärit Ingrid Isotamm ongi viimasel ajal kaasa teinud põhiliselt Emajõe Suveteatri ja Karlova teatri lavastustes. Karol Kuntsel, Margus Jaanovits, Marian Heinat ja Reigo Tamm on palgal Vanemuises, ainult et viimane mitte näitleja, vaid ooperilauljana. Silver Kaljula koduteatriks on Must Kast. Ja siis on mängus veel terve rida vabakutselisi lavajõude, nagu mullune Oskar Lutsu huumoripreemia laureaat Villu Kangur, Kaia Skoblov, Liina Tennossaar, rohkem lauljana tuntud Carine Jessica Kostla ning Emajõe Suveteatri juht Andres Dvinjaninov. Ning kirsiks tordil võrratu Marje Metsur.
Üha võimsamaks
Tema puhul lööb välja nn Ita Everi sündroom: mida vanemaks ta saab, seda võimsam laval on. Algul tundus mulle näiteks, et seda nn vana head läbielamisteatrit on rohkem Lutsu algtekstil põhinevates stseenides, ent see tunne kadus pärast Marje Metsuri esitatud kassapidaja Urve monoloogi. Algul halenaljakana mõjuv jutt segadustest supermarketites jagatavate kleepsudega kasvas lause-lauselt üle millekski palju enamaks: väikese inimese ahastavaks karjeks sellepärast, et tal pole mitte kunagi loota midagi paremat; et ta jääb elu lõpuni selleks, kellele kõik võivad halvasti öelda, aga kes ise peab kogu aeg naeratama. Urve saatus on jääda igavesti elu tagahoovi.
Peale kassapidaja Urve toimetavad tänapäeva tagahoovis teisedki otse tänapäeva tegelikkusest lavale astunud tüübid: paadunud vegan Gaia, kes valmis risti lööma iga lihasööja, olgu ta siis kasvõi oma ämm, korraliku teenistuse reklaamifirmas vaimsete otsingute vastu vahetanud Mart ja tema “õpetaja” Univer, Joel ja Kelly, kes puistavad kui varrukast üha ulmelisemaid äriideid ja püüavad nende jaoks kust iganes raha välja pressida, mustade silmaalustega gootinaine Luuna, lastehoiuteenust osutav tudeng Murkin, säästva renoveerimise entusiast Maya, Ilmar, kelle jaoks on maailmas kõige tähtsamad asjad piisav kogus küttepuid ja piisav kogus kilet nende katmiseks. Kogu see nüüdistegelaste galerii on tänu heale dialoogile vägagi “elus” ja ajab vaataja jaoks arusaadvat asja. Nii, nagu Lutsu “Tagahoovist” pärit tüübidki – Tatjana Nikolajevna, endine ohvitser Belski, hiromant Pastelli, kingsepp Kapral oma perega, Veika-eit, majaproua Säinas jt.
Tegelaste ja situatsioonide kiire vaheldumine laval meenutab mustrite vahetumist kaleidoskoobis. Lavastuse kavalehel ära toodud Urmas Tõnissoni kirjutises “Tagahoovi arhitektoonikast” leiab järgmise lõigu:
““Tagahoovis” on Lutsu kompaktsemaid teoseid. Siinkirjutaja nõustub Aivar Kulliga, kes leiab, et “tühje lehekülgi ja venitatud stseene selles kaleidoskoopiliselt sündmusterohkes loos praktiliselt ette ei tule”.
“Tagahoovis” on just nimelt kaleidoskoopiline, mitte lineaarne jutustus. Teose õige peategelane ongi ju Tagahoov ise oma elanike paralleelselt kulgeva argipäevaga, millest on antud läbilõige nagu meekärjest.”
Püsivad torus
Kogu see kirju tegelaste kamp ja stseenide kogum võiks pudeneda laiali, nagu klaasikillud katki läinud kaleidoskoobist. Aga ei: killud püsivad ilusti torus ja keegi keerab seda kindla käega. Lõpuks ongi tunne, et tehakse laval mida tehakse, ikka võtad selle heatahtlikult vastu. Kord etendatakse draamat, kord tragöödiat või komöödiat, siis tuleb sisse tükk muusikali või rokikontserti ja lõpuks teeb Reigo Tamm isegi nukuteatrit: mängib katkist saabast ja pajakinnast appi võttes maha kolme Villa Hortensia elaniku jutuajamise. Ja see kõik kokku on lihtsalt priima. Saab naerda ja saab tõsisemalt elule ja iseendale otsa vaadata. Jumala eest, tahaksin iriseda ka, aga siis peaksin kunstlikult põhjust otsima hakkama. Oskar Luts peaks ka rahul olema: tema teost pole minu meelest küll kurjasti pruugitud.
Lavastaja Ain Mäeots ütles pärast esietendust, et algul oli tal plaanis “Tagahoovis” algsel kujul välja tuua, siis tekkis mõte luua sellele ümber tänapäevane raamjutustus ning lõpuks sündis koostöös Kiti Põlluga midagi hoopis enamat.
“See on üks minu elu keerulisemaid lavastusi,” kinnitas Mäeots.
Aga kunst sünnibki raskelt. Ning Tartus Aleksandri ja Lina tänava nurgal aitavad sedakorda kunsti teha ka kaks väga noort jõgevamaalast, kolmeteistaastane Oskar Säärits Jõgeva vallast ja üheteistaastane Joosep Kull Palamuse vallast. Mõlemad õpivad Jõgeva põhikoolis ja teevad kaasa Jõgeva kooliteatris Liblikapüüdja. Nad läbisid edukalt lapsosatäitjate leidmiseks korraldatud castingu ja kehastavad nüüd vaheldumisi kingsepp Kaprali lapsi ja tänapäevast pärit naabrilapsi. Rollid pole mahukad, aga aktiivset lavalist kohalolekut nõuavad needki.
“Päris näitlejatega koos mängida on väga äge. Nad on sõbralikud ja hoiavad meid,” tõdes Joosep Kull ja tunnistas, et tahab tulevikus ise ka näitlejaks saada. Joosepi ema Hele märkis, et Joosepi proovidesse ja etendustele sõidutamine neelab küll kogu ta puhkuseaja, ent võimalus kinkida pojale üks tõeliselt meeldejääv koolivaheaeg kaalub selle ebamugavuse üles. Oskar kolis aga proovide ja etenduste ajaks hoopis tädi juurde Tartusse.
“Peaproovi õhtul läksin närvi, kui Oskarit veel hilisel õhtutunnilgi telefonitsi kätte ei saanud, aga siis selgus, et proov oli lihtsalt pikale veninud,” meenutas Oskari ema Ave.
Neil poistel juba on, mida kooliaasta alates sõpradele jutustada.
RIINA MÄGI
