Nüüd juba minevikuks saanud 2008. aasta viimaste kuude märgusõnadeks olid majanduslangus ja -surutis, hoogu võttev ettevõtete sulgemine ja kasvav tööpuudus. Refräänina iga jutu sissejuhatuseks või lõpetuseks korratu on paraku tõsi.
Esivanemad mitmeid põlvi tagasi mõistsid aga meist paremini sõnamaagiat. Meieni on sellest ajast jõudnud tarkus, et hunti pole mõtet nimetada, kui temaga tegemist teha ei taha, tule- ja muudest õnnetustest pole kah mõistlik liiga innukalt juttu teha, et mitte kurja välja kutsuda.
Ühepäevaperemehena ei tuuluta mõistlik inimene oma rahakotis heal ega kehval ajal, samas on inimlapsele igapäevaseks jalulpüsimiseks lisaks ihutoidule ka vaimset tuge tarvis. Nii meedias kui kohvilaua taga vaid halbu aegu ennustades võimegi tõepoolest kurja välja kutsuda — neile kaaslastele, kelle sisemine tasakaal kerge kõikuma. Tööpuudus on juba paljudele koondamiskirjaga reaalsuseks saanud. Siiski peaksime kõik ja igaüks eraldi meeles hoidma, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab — kui inimese suurim varandus ehk vaimne ja füüsiline tervis alles on. Kui raskustesse sattunud firma ukse kinni paneb, peab selle taha jäänud tubli töömees suutma mõelda, et töö pole maailmast otsas ja et kui mitte sama tasuva, siis mõne lihtsama ameti peale on ta kusagil kindlasti oodatud. On sadu variante, mis on targemad, kui minna otsima sügavat veekogu või tugevat köit.
Võimaluse kõigega lõpparve teha on kahjuks viimase kahe kuu jooksul valinud hirmutavalt palju täies elujõus mehi. Seepärast püüdkem olla pisutki optimistlikumad. Tuletagem meelde, et oleme kogenud hullematki, nii et isegi kurta polnud mahti. Kas mäletate lauset “Kui margariini oleks, küpsetaks midagi, aga jahu pole!”? Need musta huumori ajad polnud ju kuigi ammu. Esimeste oma raha aastate krooninappus on ehk ka veel meeles. Et kas osta lastele jõuluks Fazeri šokolaad või pool kilo vorsti.
Oma tervete käte-jalgade ja mõistusega elame ju veel!?
3. jaanuar 2009
