(Järg 13. detsembril ilmunud osale; kirjutise aluseks on Jõgeva maakonna keskraamatukogu sajandijuubeliks ilmunud raamat “Põltsamaa raamatukogud. A. W. Hupeli aegadest 21. sajandisse”, mille on koostanud Rutt Rimmel ja Siiri Õunap)
1955. aastal oli raamatukogul võimalus jälle suurematesse ruumidesse kolida: asutuse koduks sai Lenini tn 5 (Lossi tn 3) asuva tuletõrjemaja avar saal, kus lugejatel oli rohkem võimalusi uudiskirjandusega tutvumiseks ja vaba aja veetmiseks. Lasteraamatukogu jäi senisesse paika, st Kingissepa tänavale ning sai laieneda rajooniraamatukogust tühjaks jäänud tuppa.
1958. aastal langesid drastiliselt kõik Põltsamaa raamatukogu tööd iseloomustavad arvnäitajad (lugejate ja laenutuste arv jne). Põhjuseks oli suur lastehalvatuse puhang: 197 inimest haigestus ning linna elu oli tugevasti häiritud. Raamatukogugi oli kuu aega suletud. Tolle aja kombe kohaselt olid andmed haiguspuhangu kohta salastatud ning avalikkuse ette jõudsid need alles 1990. aastatel.
Ka 1960. aastatel pidid raamatukogutöötajad tegutsema kommunistliku kasvatuse eesmärkidest juhindudes. Põltsamaa rajooniraamatukogus korraldati näiteks teemaõhtud “Lehekülgi komsomoli ajaloost” ja “Meie raport NLKP XXII kongressile”, kirjandusõhtud “Ateistlikke lehekülgi ilukirjandusest” ja “Mälestusi sõjatandrilt”. Käsitleti siiski ka neutraalsemaid teemasid, nagu 100 aastat “Kalevipoja” ilmumisest, “Kevade” tegelaste prototüübid jne. Korraldati ka kohtumisõhtuid kirjanikega.
1961. aastal valmis Põltsamaal uus kultuurimaja. Veski tn 3 asuv vana kultuurimaja remonditi põhjalikult ja 1962. aasta mais kolisid sinna nii rajooniraamatukogu, lasteraamatukogu kui ka partei rajoonikomitee poliithariduskabineti raamatukogu. Raamatukogu sai uue sisustuse ning majja mahtusid lahedasti 40 000 köidet raamatuid ning ajalehtede-ajakirjade aastakäigud. Raamatute paigutamisel oli võimalik kasutada avariiulite süsteemi, mis alles hakkas tollal üle Eesti levima. Lugejatele sai kättesaadavaks ka lugemissaali bibliograafia- ja teatmekogu. Avarad ja valgusküllased ruumid olid eeskujuks paljudele teistele Eesti raamatukogudele.
Peatselt toimus Eesti NSVs aga järjekordne haldusreform, mille tagajärjel vähenes 1. jaanuarist 1963 oluliselt rajoonide arv. Põltsamaa rajoon likvideeriti ning selle territoorium jagati Jõgeva, Paide ja Viljandi rajooni vahel. Põltsamaa linn ja selle lähiümbrus arvati Jõgeva rajooni koosseisu. Hilja-Alide Toome mälestuste kohaselt peeti linnas sel puhul pidu, mida nimetati rajooni matusteks.
Põltsamaa raamatukogust sai jälle linnaraamatukogu. Aga mitte kauaks. 1. maist 1964 nimetati Põltsamaa Linnaraamatukogu Jõgeva Rajooni Töörahva Saadikute Täitevkomitee otsusega ümber Jõgeva Rajooni Raamatukoguks. See oli erandlik samm: teistes rajoonides täitis rajooniraamatukogu ülesandeid ikka rajoonikeskuses asuv raamatukogu. Erand tehti eelkõige seepärast, et Põltsamaa raamatukogul olid avaramad ruumid: rajoonikeskuse Jõgeva raamatukogul oli tollal kasutada vaid 100 ruutmeetrit üüripinda kultuurimajas.
Põltsamaa raamatukogul oli aga 1. märtsil 1965. a välja antud raamatukogu passi (nõukaajal oli see väga tähtis dokument) andmetel 98-ruutmeetrine ruum laenutusosakonna ja 52- ruutmeetrine lugemissaali jaoks ning lisaks veel 50-ruutmeetrine eesruum, kuhu mahtus ka garderoob. Raamatukogu fondis oli 23 314 eksemplari raamatuid ning teeninduspiirkonnas 4800 elanikku. Ehkki raamatukogu ruume loeti nii eeskujulikeks, et nende (täpsemalt lugemissaali) pilt trükiti ära isegi 1964. aastal ilmunud “Raamatukoguhoidja käsiraamatus”, polnud tingimused siiski roosilised: majas puudusid keskküte, veevärk ja kanalisatsioon. Koristaja käis näiteks jõest põrandapesuvett ammutamas ja ihuhäda tuli rahuldamas käia õuel asuvas kuivkäimlas.
Rajooniraamatukogu üks ülesandeid oli küla- ja kooliraamatukogude metoodiline juhendamine. See töö muutus tõhusamaks siis, kui raamatukogusse 1968. aastal metoodiku ametikoht loodi. Sellel asus tööle värskelt Viljandi Kultuurharidustöö Kooli lõpetanud Malle Mullamaa (Tammiksaar). 1968. aastal käidi aruande järgi külaraamatukogusid juhendamas 42, 1969. aastal 57 korral. Kord aastas jõuti käia kõigis kooliraamatukogudes. Küla-, kooli- ja poliithariduskabinettide raamatukogude töötajatele korraldati ka ühe- kuni kolmepäevaseid seminare.
Miskipärast olid just raamatukogutöötajad need, kelle õlule laoti tollal mitmesuguseid ühiskondlikke kohustusi: neil tuli käia loomi loendamas ja valimiste eel valijaid agiteerimas, lüüa kaasa rahvaloendusel, kujundada näitagitatsiooni põllumajandusettevõtetele jne. Ka mõtlemisruumi jäeti raamatukogutöötajatele üsna napilt. Juhendmaterjalides olid antud ette näituste ja muude ürituste teemad ning öeldud, milliseid tähtpäevi tuleb tähistada. Enne NLKP kongressi tuli välja panna näitus suursündmuseks valmistumisest, pärast seda tulid näitused teemal “Kongressi otsuste valguses”.
1960. aastatel tuli raamatukogudes käibele propagandavorm, mida nimetati elavaks ajakirjaks või ajaleheks. Põltsamaa raamatukogu elav ajaleht kandis, nagu kunagine Põltsamaa rajoonilehtki, pealkirja Kiir. Sellisest valikust kumas läbi nostalgia oma rajooni ja oma lehe järele. Põltsamaalasi see ju ei vaimustanud, et neil tuli “endise raudteeküla” alluvuses olla. Umbes kolm korda aastas “ilmuvat” Kiirt aitasid raamatukogurahval teha keskkooli kirjandusõpetaja Ants Tuula, mõned aktiivsed pensionärid jt huvilised. Käsitleti kirjanduslikke ja koduloolisi, aga ka ühiskondlik-poliitilisi teemasid, piitsutati ühiskonnas levivaid väärnähtusi, nagu alkoholism ja kuritegevus ning üsna tähtis roll oli ateistlikul kasvatustööl.
Suuremaid kirjandus- ja teemaõhtuid ei korraldanud raamatukogu üksi, vaid koostöös kultuurimajaga. Lydia Koidula loomingut käsitlevale kirjandusõhtule tuli näiteks nii palju huvilisi, et see tuligi läbi viia kultuurimajas.
Ka 1960. aastatel tuli ette, et mõni trükis ära keelati. 1963. aastal ilmus näiteks Loomingu Raamatukogu sarjas Aleksandr Solženitsõni jutustus “Üks päev Ivan Denissovitši elus”. Varsti pärast selle lugejate kätte jõudmist tuli tollaselt tsensuuriorganilt Glavlitilt korraldus see teos raamatukogu fondist kõrvaldada ja saata koos vastava aktiga nende Tallinna kontorisse.
“Kuna üks selle raamatu eksemplar oli parajasti lugeja käes, tõin ärasaatmiseks kodust enda oma, raamatukogu eksemplar tegi aga salalaenutusi heade tuttavate hulgas veel tükk aega,” meenutas aastail 1966-2004 raamatukogus teenindusosakonna juhataja ja laenutajana töötanud Hille-Mai Lugus.
1966. aastal tähistati Põltsamaal raamatukogu ja kultuurimaja eestvedamisel 200 aasta möödumist esimese eestikeelse ajakirja “Lühhike öppetus…” väljaandmisest. Koostöös Eesti Kirjandusmuuseumi töötajatega ning Tartu ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna dekaani Juhan Peegliga korraldati kultuurimajas temaatiline õhtu, mille ajal oli väljas ka kirjandusmuuseumi kogudel põhinev näitus. Kuningamäel, kus asus esimest ajakirja trükkinud trükikoda, avati mälestuskivi.
i
Järgneb
RIINA MÄGI
