(Järg 6. detsembril ilmunud osale; kirjutise aluseks on Jõgeva maakonna keskraamatukogu sajandijuubeliks ilmunud raamat “Põltsamaa raamatukogud. A. W. Hupeli aegadest 21. sajandisse”, mille on koostanud Rutt Rimmel ja Siiri Õunap)
1943. aasta 1. veebruarist kinnitati raamatukogu juhataja ametisse taas Ida Sutt-Reima. Sama aasta novembris kirjutas Postimees, et Põltsamaa raamatukogu korrastustööd hakkavad lõppema, ent fond on sõja tingimustes suuri kahjusid kandnud: sealt on palju väärtuslikke raamatuid kaduma läinud. Raamatukogu avati, kuid ainult kaheks õhtuks nädalas. Samas oli rahva raamatunälg sõja ajal üsna suur: kogu lahtiolekupäevadel laenutati mõne õhtutunni jooksul paarsada raamatut.
1944. aastal septembris jõudis sõjavanker taas Põltsamaale ja sündmuste käigus langes pool linna tuleroaks. Suure silla õhkimise aegse plahvatuse tagajärjel süttisid ka silla läheduses paiknenud Põltsamaa põllumeeste seltsi ja linnavalitsuse hoone. Viimases asunud raamatukogu hävines täielikult.
Raamatukogu taasavamiseni jõuti arvatavasti 1945. aasta suvel. Raamatukogu käsutusse anti esialgu üks väike läbikäidav tuba Lille tn 4 asuvas endises Jaan Põldra majas, kus tollal oli lasteaed. 1. jaanuaril 1946 oli raamatukogus 385 raamatut, mis olid enamasti kokku korjatud sõjast puutumata jäänud ümberkaudsetest raamatukogudest. Juba sama aasta lõpuks oli raamatute arv kahekordistunud.
Raamatukogusid käsitleti tollal ideoloogiaasutustena ja raamatukoguterminoloogiasse sugenes mõiste “massitöö”. Massiüritusi tuli korraldada seoses riiklike pühade ja üldrahvalike kampaaniatega. Lisaks tellitud raamatutele, saadeti raamatukogudele üht-teist ka tsentraliseeritud korras. Muud kirjandust saadeti igale kogule üks, ühiskondlik-poliitilist kirjandust mitu eksemplari. Näiteks Nikolai Karotamme “Vabanemisaastat” tuli Põltsamaa raamatukogusse neli eksemplari, Jossif Stalini “Leninismi küsimustest” seitse eksemplari jne.
Ühte kitsukesse tuppa surutud Põltsamaa raamatukogu sai ruumi juurde siis, kui kõrval asuv hambaravikabinet 1947. aastal mujale koliti. Ühe toa asemel oli nüüd kaks, ent mõlemad vajasid remonti ning inventarigi oli juurde vaja. Raamatud olid küll nummerdatud, ent kartoteeki asendas seinal rippuv raamatute nimekiri.
1947. aastal sõlmisid Põltsamaa raamatukogu töötajad ka raamatukogudevahelise sotsialistliku võistluse lepingu, kohustudes värbama lugejateks 20 protsenti piirkonna elanikest, saavutama iga lugeja kohta 25 raamatulaenutust, viima ühiskondlik-poliitilise ja populaarteadusliku kirjanduse lugemise 20 protsendini loetud raamatute arvust, organiseerima raamatute kojukandmist kaugemal asuvate talude inimestele, korraldama kirjandus- ja vestlusõhtuid ning massiüritusi, propageerima rahvamajanduslike kampaaniate läbiviimist, koostama temaatilisi ajaleheväljalõigete kaustu (“Stalinliku neljanda viisaastaku saavutustest”, “Parteielu”, “Rahvusvaheline olukord”, “Vennasvabariikide elu”) jne.
1948. aastaks taotles raamatukogu tollane juhataja Helmi Kala lisaks raamatute ostuks, ajakirjanduse tellimiseks, raamatute köitmiseks, küttepuude ostuks ja töötasuks mõeldud summadele veel 1500 rubla: selle eest oli plaanis osta kuivi laudu ning lasta neist valmistada raamatukapp, raamaturiiul ja kuus tooli. Mööbel oli olnud plaanis hankida juba eelmisel aastal, aga siis ei õnnestunud kuivi laudu kusagilt saada.
1948. aasta esimesel poolel kolis Põltsamaa linnaraamatukogu uutesse ruumidesse aadressil V. Kingissepa tn 15 (Lossi tn 15). Seal saadi enda käsutusse samuti kaks tuba, ent need olid veidi suuremad kui eelmises paigas.
Sama aasta 30. augustiks oli raamatukogu juhataja kutsutud Põltsamaa linna täitevkomitee koosolekule raamatukogu tööst aru andma. Ta võis ette kanda, et uude kohta kolinud raamatukogus oli raamatute liigitamine ja põhinimestikku kandmine lõpule viidud ning sisustustki juurde soetatud. Üldiselt oldigi juhataja tööga rahul, ent toodi välja ka mitmeid puudusi, nagu soovitatava kirjanduse nimekirja puudumine, venekeelse kirjanduse nappus, kirjandusõhtute vähesus, seinalehe väljaandmise ebaregulaarsus jne. See, mida juhatajalt puuduste likvideerimiseks nõuti, oli talle ilmselt liig ning ta lahkus töölt. Raamatukogu uueks juhatajaks sai 1948. aasta oktoobris Elfriede Luks.
1950. aasta septembris moodustati Eesti NSVs 13 maakonna ja 233 valla asemele 39 maarajooni ja muudeti sellega kardinaalselt Eestis paarisaja viimase aasta jooksul välja kujunenud haldusjaotust. Teiste hulgas moodustati Põltsamaa rajoon. Rajoonikeskuseks muutumine oli Põltsamaa linna jaoks isegi positiivne: see tõi kaasa mitme uue asutuse ja ettevõtte loomise ning mitme uue hoone rajamise. Põltsamaa raamatukogugi sai “ametikõrgendust” ja asus täitma rajooniraamatukogu ülesandeid: juhendama metoodiliselt rajooni 26 külaraamatukogu.
1950. aasta lõpus sai raamatukogu juhatajaks Marje Õun. Tema eelkäija Elfriede Luks siirdus parteitööle.
Raamatukogudesse suhtuti jätkuvalt kui ideoloogiaasutustesse. Nii tuli raamatukogudel 1950. aastatel kevadkülvi- ja saagikoristusperioodil sotsialistlikku võistlust organiseerida ja selle käiku valgustada ning korraldada kohtumisi võistlevate brigaadide vahel. Töökohtadel tuli organiseerida rändkogud või laenutuspunktid, et töötajad oleksid kursis uute raamatute ja eesrindlike töökogemustega. Kui olud nõudsid, panid raamatukogutöötajad oma asutuse uksed nädalaks kinni ja läksid kolhoosi saaki koristama.
Inimesed armastasid endale tollal lugemisvara valida nende raamatute hulgast, mis teised lugejad olid just tagasi toonud. Soovitatava kirjanduse nimekirja ja raamatukoguhoidja antud suunistesse suhtuti umbusuga. Kui viimane pakkus valitud raamatuga kaasa mõnd “punast” brošüüri, suhtuti sellesse siiski mõistvalt, öeldes: “Eks teilgi ole vaja plaani täita.”
1953. aastal eraldati rajooniraamatukogu fondist lastekirjandus ja pandi alus Põltsamaa Linna Lasteraamatukogule. Raamatukogu kahest ruumist jäi suurem täiskasvanute, väiksem lasteraamatukogule.
1954. aastal tuli Põltsamaa raamatukogu juhatajaks Hilja-Alide Palumäe (hilisem Toome), kes töötas sellel kohal kahe väikese vaheajaga (üks oli tingitud suunamisest komsomolitööle ja teine suunamisest kultuurimaja juhataja kohale) 1970. aastani. Enne seda oli raamatukogu olnud seitse kuud ilma juhatajata, sest Marje Õun oli vallandatud finantsdistsipliini rikkumise pärast. Nende seitsme kuu jooksul oli kogu töö raamatukoguhoidja Olga Gutmanni õlul.
(Järgneb)
i
RIINA MÄGI
