Kooliaasta hakatuse puhul peetavates ilukõnedes mainitakse tihtipeale, et kool on küla alus ning kui esimene kaob, hukkub teinegi. Kool on tõesti paljude valdade eksisteerimise peamine põhjendus, isegi juhul, kui kooli enese eksistentsile on raske põhjendust leida.
Haridusasutuste olulisus saab selgeks, kui avada ükspuha millise omavalitsuse eelarve. Üksikuid erandeid kõrvale jättes vaatab sealt vastu tõdemus, et koolidele ja lasteaedadele kulutatavad summad moodustavad Eesti omavalitsuste iga-aastastest eelarvekulutustest umbes poole.
Kui pool kohalikus omavalitsuses ümber jagatavast rahast läheb lasteaedade ja koolide käigushoidmiseks, siis saab väita, et ühele tüüpilisele Eesti omavalitsusele on hariduse korraldamine väga oluline või peamine ülesanne.
Vaatleme veel rahanumbreid: Eesti omavalitsuste 2010. aasta 19 miljardi krooni suurusest koondeelarvest moodustab üle 15 protsendi raha, mille vallad ja linnad on saanud riigilt hariduselu toetamiseks. Täpsemalt kuulub selle kolme miljardi krooni suuruse toetuse sisse pedagoogide palgafond pluss õpikute ostmise toetus ja muu säärane. On omavalitsusi, kus riigi eraldatud haridusraha moodustab eelarve kogutulust viiendiku ja rohkemgi.
Eelarve võimalikult suur üldmaht on omavalitsusele aga äärmiselt oluline näitaja, sest sellest, ja tegelikult ainult sellest, sõltub tema laenuvõimekus, mis on omavalitsuse arengu üks peamisi eeldusi. Lahutades omavalitsuse tuludest riigieelarvelise haridustoetuse, väheneb automaatselt valdade ja linnade laenuvõime, kahanevad avalikud investeeringud, kannatab heaolu jne.
Selline on ratsionaalne põhjendus ilusatele sõnadele, mida vallajuhid koolist ja haridusest laiemalt ikka rääkida armastavad. See on ratsionaalne põhjendus ka sellele, miks omavalitsused ei suuda õpilaste arvu vähenemisele vaatamata koolivõrgu optimeerimises vabatahtlikult kokkuleppele jõuda. Iga vallavanem teab, et kaotatud kool tähendab pikemas plaanis ka valla kadumist.
Oma kool on omavalitsuse jaoks otseses mõttes hädavajalik asutus, sest selle kadumine võib mõnel pool küsimärgi alla seada kogu omavalitsuse edasise eksistentsi. Kuid kas kooli mõju kohaliku omavalitsuse üle pole järsku liiga suur? Kas kool kuulub omavalitsusele või hoopis omavalitsus koolile? Kas saame olla kindlad, et kool ei kuritarvita oma võimu?
Kool teeb poliitikat
Kuna kool on kohalikus omavalitsuses rahanduslikust küljest mõjukas asutus ning pedagoogid kuuluvad oma kogukonnas arvamusliidrite sekka, jätab see loomulikult oma jälje ka kohalikku poliitikasse. Koolijuhid, õpetajad on tihtipeale kohaliku volikogu liikmed ning ma ei kahtle, et üks ajend lasta end saadikuks valida tuleneb nende soovist tagada koolile kui oma sissetulekuallikale soodsate otsuste langetamine.
See ei ole loomulikult taunitav, kui keegi oma asutuse jaoks lobitööd teeb. Kardan aga, et koolide liiga suur võim valla asjade üle otsustamisel võib saada takistuseks mõistlike muudatuste tegemisele Eesti koolivõrgus ja halduskorralduses tervikuna.
On täiesti inimlik, et ükski koolijuht ega pedagoog ei suuda jääda rahulikult istuma, kui vallas algab näiteks diskussioon selle üle, kas kahe väikese põhikooli pidamise asemel poleks otstarbekam vedada lapsed ühte kooli kokku, koondada ressurss ja kvaliteet. Loomulikult võitleb igaüks oma koha nimel, kuigi avalikult seda eitatakse.
Tüüpiliselt on ühes vallas asuva kahe või enama kooli ühendamise taga vallavanema meeskond, kelle soov on säilitada vallas vähemalt üks enam-vähem toime tulev haridusasutus ning sellega kaasaskäiv rahavoog. Nemad näevad rahanumbritest kõige paremini, et jätkamine kahe või enama nõrga kooliga on tupik, mis lõpeb liiga suurteks paisuvate kulude tõttu haridusliku kollapsiga ja vallaelu langemisega koomasse.
Samad vallavanemad muudavad aga kõhklematult meelt ja retoorikat, kui jutt käib kahe või kolme naabervalla koolide ühendamisest. Kuigi protsessi loogika ei muutu, on selles olukorras enamik vallavanemaid kategooriliselt oma kooli sulgemise ja laste naabervalda saatmise vastu.
Isegi kui naabervallaga oleks laste arvu ja raha hulka silmas arvestades mõistlik kooli kahasse pidada, eelistab enamik vallavanemaid sellises olukorras pigem vaikset edasitiksumist. Nad hakkavad rääkima kulunud juttu sellest, kuidas suures koolis saavad rõõskadest maalastest vargad ja joodikud, kuidas seal tase alla käib, sest õpetajal pole kõigi laste jaoks piisavalt aega jne. Samas “unustatakse” ära tõsiasi, et suuremates koolides pole liitklasse ning õppevahendid ja õpetajad on tihtipeale paremad.
Riik vaatab pealt
Riik ei ole end munitsipaalkoolide võrgustiku reformimisse seganud. Haridusministrid väldivad maakonnavisiitidel seda teemat, sest ükspuha milline seisukoht võtta, riid kohalikega on kindlustatud. Peetakse küll soovituslikuks, et põhikooli viimasest astmest alates koondataks õpilased keskustesse, kuid laias laastus on koolivõrgu korrastamine jäetud siiski kohalike volikogude otsustada. Riigi ükskõiksus on selles osas imekspandav, sest ebaefektiivset koolivõrku peetakse osaliselt üleval ju riigi rahaga.
Eesti omavalitsustel puudub võimekus koolivõrk mõistlikult ümber korraldada ehk koondada ressursid ja pakkuda lastele parimat võimalikku kvaliteeti. Seda põhjusel, et nad sõltuvad liiga palju nendest samadest koolidest, keda omavalitsusel tuleks sulgema hakata. Koolivõrgu korrastamine on omavalitsustele rahanduslikult ja vallajuhtidele moraalselt kahjulik, selle tulemusel väheneb osadel valdadel eelarve ja valla juhtkond satub kohalike inimeste viha alla. Vabatahtlikult ei soovi seda karikat keegi tõsta.
Ainus võimalus koolivõrk tegelikele vajadustele vastavaks kohandada on see erastada, riigistada või anda koolivõrgu korraldamine mingisuguse valitsuse erikomisjoni pädevusse. Sellisel juhul oleks koolide mõju otsustajate üle väiksem ning vallavanemad ei peaks kartma rahva kättemaksu. Samas liiguks otsustamine kohtadelt kaugele, mis omakorda poleks hea lahendus.
i
ARVED BREIDAKS, ajakirjanik
