Kui mullu kevadel Palamuse päästekomando kinni pandi, oli palju neid, kes vabatahtlikku töösse sellel alal iseäranis skeptiliselt suhtusid. Elu on näidanud, et skeptitsismiks polnud põhjust. Vabatahtlikud päästjad on sündmusele reageerimisel ja sündmuskohal abijõuna vajalikud.
Pole möödunud päevagi, mil mehed pole komandos tegevad olnud. Kõik on läbi raskuste suudetud korda ajada ning praegu on meeskonnas kolmkümmend kolm liiget.
Sügisel said Palamuse vabatahtlikud päästjad rootslastelt kingiks tuletõrjeauto, mis kohandati meie tingimustele vastavaks ning nüüd hakatakse ka sellega väljakutsetel käima. Puudus on veel hapnikumaskidest.
Suurim mure on Palamuse vabatahtlikel päästjatel teavitussüsteemiga. Praegu võtab meeskonna kokkuajamine väljakutse puhul ikka üsna kaua aega. Korrapidaja saab teate keskuselt ning edasi peab ta kõikidele eraldi helistama. Probleemist on teadlikud ka päästekeskuse juhid. Küllap leiab sellele murele samuti lahenduse.
Jõudu kõikidele, kes tahavad ja suudavad meie turvalisuse nimel valvel olla.
21. veebruar 2013
