Olete ju märganud, et viimasel ajal manitsevad pangaametnikud meid hoolega säästma. Hoiatatakse emotsiooniostude eest, hirmutatakse veelgi raskemate aegadega. See hoolitsev jutt on kahtlemata õige, aga paraku pisut ka variserlik, sest rohkem kui klientide turvalisest tulevikust on pangad ju huvitatud oma võimalikult kindlast finantsolukorrast, sest samas pakutakse neist asutustes aeg-ajalt nii “eriti soodsat” laenu kui krediitkaardiahvatlusi.
Säästa on vajalik ja võimalik
“Kui oled ikka juba tugevalt üle keskea, siis ei saa nii süüdimatult elada, et sentigi mustadeks päevadeks hinge taga pole,” nentis hiljaaegu tuttav proua. Tema kinnitusel ongi ka pensionäril võimalik pisut üht-teist kõrvale panna, kui end postimüügikataloogide kirevatest piltidest pimestada ei lase, terve Mendelejevi tabeli jagu toidulisandeid ei manusta, ise virgalt keedad ja küpsetad, jättes valmistoidud laisematele, jne, jne.
“Kipume kiruma, et noored on hukas, aga meie, vanemad ja targemad? Kui ma näen, kuidas mõni mu tuttavgi lausa plokkide kaupa pabertaskurätte ostab ja köögis toimetades ilmast ilma majapidamispaberirulli laastab, saab kohe süda täis! Kindlasti on meieealistel köögirätte kapis virnade viisi. Riidest taskurätid kipuvad kaotsi minema jah, aga võetagu ometi sealtsamast kapist mõni seisma jäänud sitsitükk, mida seal kindlasti leidub, ja õmmeldagu ninarätid missugused! Mina heegeldan oma rätikutele teinekord pitsigi serva. Käed ei pea ju kõhu peal koos olema, kui telekas film käib,” rääkis asjalik perenaine. Ka on talle mõistetamatu kuu alguse n-ö rahapäevade ostupalavik: ei kao ju see kraam müüja tuttavate tarvis leti alla!
Mis on priiskamine?
Eks ole, eeltoodud säästunipid olid õiged ja järgimisväärsed tõesti, aga tunnistagem: soojamaareisile selle “sukasäärega” ei lähe, sest… teadagi! Napimapalgalisi noori peresid võib see säästmisejutt aga hoopis kurvaks teha, sest millest kõrvale panna, kui elu alustades on puudu kõigest, alustades mööblist ja lõpetades külmkapi ja pesumasinaga. Hea, kui end liisingutevõrku ei mässi!
Aga priiskamist ja labast laristamist näeb paraku ringkondades, kus raha nii palju liigub, et sel mingit väärtust pole. Meil on rahvast, kellel on näiteks “savi”, kas bensiiniliiter poolteist, kaks või kakskümmend eurot maksab: ulatad müüjale pangakaardi, küll tema teab… Kahe jalaga maa peal oleval tavakodanikul ei ole tegelikult mõtet analüüsida ega fantaseerida, kust saadakse summad jaburuseni kallite rõivaste, sõidukite, villade tarvis. Omal tasemel emotsiooniostupisiku poogime aga oma järeltulijatele külge imelihtsalt ja sellest patust pole priid ka kõik kõhnema rahakotiga vanemad-vanavanemad.
Muidugi tekib soov osta esimest korda omil jalul poes ringi tatsavale lapsukesele mõni ahvatlus, millele ta vaid näpuga näitab. Teete seda korra, paar, veel mõned korrad… ja kohe oletegi vähemalt järgmiseks kümneks aastaks tobedas pantvangis.
Pole mõtet lapsega pahandada, kui ta mõnes suuremas ostukeskuses edaspidi lausa pöördesse läheb ja ostupalavikku nakatub, vaid põrkida tuleb sellega, kes peeglist vastu vaatab. Tuletagem meelde, ehk on mudilane pealt näinud sedagi, kui tema emme mõne kaubandusketi hullude päevade aegu ise hullub ja hilpe ostukorvi loobib, mida pärast kodus nõutult näpib, pidades plaani, millisele sõbrannale ülearune edasi sokutada.
Et ka teisiti võimalik on, veendusin möödunud suvel, kui kuueaastase noormehega poodides käisin. Kammisime hoolikalt läbi nii päris-toidu kui maiuseriiulid ja kõige lõpuks kontrollisime ka mänguasjavalikut. Laps vaatas pakutava asjalikul moel üle ja teadis täpselt öelda, mis talle maitseks ja mida ta kindlasti ei söö. Ja nii leludest kui maiustustest valiti vaid üks ühik. Võta või ise eeskuju! Juhtumisi tean, et selline soliidsus pole tekkinud iseenesest, vaid on külge harjutatud juba paariaastasele, kes poodi kaasa võeti ja kellele selgitati, et ostetakse vaid seda, mis kodus nimekirja märgitud sai. Ja lubati põnnil vajalik kraam ise riiulitelt korvi tõsta.
Raha võim on suur ja igavene
Mõhk ja Tölpa olid nii lauldes tõelised filosoofid, sest nii see paraku olema kipub. Ei olnud me raha sünnitatud lummusest ega ka stressist, mida selle nappus põhjustab, priid eelmise riigikorra ajal, pole seda praegu ega saada sellest lahti vist ilmaski.
Ja nii-öelda ingliteriiki, kus kõik ühtviisi võrdselt külluses elavad, lähemate sajandite jooksul kah maa peale ei saabu.
“Jah, nõukaajalgi olid võrdsed ja võrdsemad. Oli peresid, kus, tõsi küll, mitte muidu saadud, vaid tööga teenitud raha oli tõeline jumal, kui ka selle eest midagi mõistlikku ei ostetud, vaid priisati ja joodi. Ja oli avalik saladus, et kuskil ehitati uhkeid maju, hangiti kalleid kasukaid, osteti kokku kulda ja kristalli… Minu vanemad olid väikesepalgalised ja meil polnud kaubanduses tutvusi ja ma ei taha seda alandavat aega tagasi ei poliitilises ega olmelises mõttes. Aga üht sorti stressi oli vähem: see ebavõrdus polnud kogu aeg loomulikuna kõneaineks nagu praegu. Lihtrahvas üllitas siis tõusikute ja punaparunite teemal anekdoote, muigas vuntsi ja pusis oma eluga edasi. Praegu aga… on solvav pidevalt kuulda ja lugeda, kuidas arutletakse kõrgete ametnike autokompensatsioonide üle, mis minu kuupalga ligi ulatuvad, targutatakse ikka ja jälle, kas keegi suur saks on oma töö eest väärt kahte, kolme või nelja tuhandet kuus. Info teatud ringkonna peentest tualettidest ja luksusvilladest ja -autodest imbub igalt poolt ja pidevalt sisse nagu niiskus seinapalkidesse, tahad või ei taha…
Mul on nendest sellest rahastressist villand, tahaks rahus oma igapäevatööd teha, kui juba olen nii loll, et alla selle paljukiidetud Eesti keskmise teenin ja haljamale oksale pürgida ei mõista,” pihtis hiljuti kunagine kursusekaaslane, kellega üle mitme aasta kohvilaua taga kokku trehvasime.
Tõepoolest, ehk põhjustabki vähemalt poole kehvema tengelpungaga kodanike raha- ehk toimetulekustressist see sõnamulin absurdseina tunduvate palganumbrite teemal?
i
KAIE NÕLVAK
