“Meri on, meri jääb, meri olema peab,” lauldakse Virve Kösteri ehk Kihnu Virve loodud laulus “Mere pidu”. Palamuse segakoor Kuus Õuna käis veidi vähem kui kaks nädalat tagasi päris ehtsat Kihnu Mere Pidu kaemas. Ka Virve oli kohal.
Mere pidu peetakse Kihnus iga aasta juulikuu teisel nädalavahetusel. Selleks ajaks rändavad Kihnu tohutud mandriinimeste hordid: kultuurikavas kaasa lööjad, laadal kauplejad ja muud pidulised. Meie, Palamuse segakoori liikmed, asume teele Munalaiu sadamast. Pärnust startides tuleks liiga kaua merel loksuda ja praamipilet oleks kallim ka. Autod jätame Munalaidu maha, ainult Kalevi ja Tiina džiip tuleb üle mere kaasa, sest seda on vaja pagasi vedamiseks.
Lahked korraldajad on meile Kihnu sadamasse vastu saatnud kohaliku koloriidiga “takso” ehk lahtise kastiga auto. Kõrvad laperdavad tõmbetuulest, aga koolimajja (see on meie ööbimiskohaks) jõuab meeldivalt kiiresti. Kui hiljem sadamas asuvale peoplatsile tagasi kõmbime, saame aru, kuidas meil enne vedas.
Peolaval on esimeseks esinejaks Kihnu Virve oma pereansambliga. Ja mille muuga siis alustama peakski: Virve laulud annavad peole kohe alguses õige tonaalsuse. Peatselt võtavad aga järje üle mandrilt tulnud muusikud — kuni “raskekahurväe”, Ivo Linna ja Antti Kammisteni välja.
Laupäeva hommik algab meil lauluprooviga. See leiab aset kooli saalis ehk antud juhul meie magamistoas. Kell pool üheksa hommikul laulma hakata on üsna imelik, eriti võõras ruumis, mis meile tundmatul viisil helisid peegeldab. Ühtäkki tajun siiski, et kuulen ennast ja teisi paremini kui koduses Palamuse rahvamaja saalis. Hea laulutunne jätkub peoplatsi vabaõhulaval, kus ei peaks mingit mõistlikku akustikat üldse olema. Meie pooletunnine kava saabki ette kantud nii, et rahul oleme nii meie kui ka nõudlik dirigent Maret. Natuke kurvad oleme ainult sellepärast, et meie esinemisaeg oli sätitud kella kümnele hommikul. Selge see, et sel ajal pole kuulajaid kuigi palju.
Kauges külas
Noh, ja siis veel see triibuliste särkide ja “Kauge küla” asi. Jaanus ja Evelin on erinevalt meist ühe oma endise õpilase, Luua metsanduskooli vilistlase juures ööbinud. Nende võõrustaja küsinud imestunult: “Ei tea, miks kõik mandriinimesed, kes Kihnu tulevad, arvavad, et selga tuleb panna meremehesärk ja laulda laulu “Kauges külas”?” Paraku olime ka meie repertuaari võtnud Curly Stringsi nimetatud hiti ja hankinud endale ühtseks esinemisrõivastuseks meremehesärgid. Aga Evelyni ja Jaanuse jutu peale me kurssi muutma ei hakanud. Ja ma pean tunnistama, et mu rõivakollektsiooni pole ammu enam midagi nii mõnusat ja mugavat lisandunud, kui see Kihnu auks soetatud meremehesärk. Ainult triibuliste särkide kontsentratsioon saarel on mere peo ajal tõesti talumatult suur.
Meremehesärkide sinistele põikitriipudele pakuvad õnneks tõhusat vastukaalu Kihnu naiste seelikute ehk õigemini körtide punased pikitriibud. Triibuseelikutes tatsavad ringi põlvepikkused Kihnu piigadki. Ja kui peoplatsil tantsimist vähegi võimaldav muusika kõlab, minnakse kohe tantsima. Kui poissi-meest silmapiiril pole, siis teise tüdruku-naisega. Nii et peo käimatõmbamiseks pole kihnlastel mandriinimeste abi küll vaja. Pigem võib arvata, et mandriinimesed jooksevad Kihnu Mere Peole tormi, sest nad unustavad seal ka ise oma kompleksid ja eestlasliku reserveerituse ning lasevad peo kihnlaste kombel oma südamesse. Teise peopäeva õhtul kolmest küljest merega ümbritsetud peoplatsil tasapisi tumenevasse taevasse vaadates tundub mulle äkki, et taevatelk on Kihnu kohal justkui kõrgemal, jumal aga jälle ligemal kui mandril viibides.
Kihnu Nokia
Pühapäeval, enne kodu poole teele asumist teeme paari koorikaaslasega Linakülas asuvast koolimajast väikese treti naaberküla Kurase meenepoodi. Pärin sealselt lahkelt müüjalt, kas Kihnu naised-tüdrukud ka muul ajal körti kannavad või panevad need selga ainult selleks, et mandrirahvast rõõmustada.
“Körti kantakse meil tõesti kogu aeg. Ja nooredki teevad seda suure isuga,” ütleb müüja.
Küsin talt ka Kihnu noorte tantsuoskuse ja eelmisel õhtul peolaval esinenud vapustava väikeste kihnlaste rahvapilliorkestri kohta.
“Meil on nii, et kui on pidu, siis on kõik inimesed peol, noored ja vanad. Noored näevad, kuidas vanemad tantsivad, ja õpivad loomulikul viisil ise ka tantsima,” ütleb müüja. “Pilliõppest saavad aga osa kõik Kihnu kooli lapsed. Ning kooli muusikaõpetaja väidab, et meil võib ükskõik millisele lapsele viiuli või akordioni pihku pista ja kohe oskab ta sellest mingi loo välja meelitada. Annaks jumal ainult mandrilt tulnud muusikaõpetajale ja teistele pilliõpetajatele jõudu meie laste oskusi edasi arendada!”
Koduteel mõtlen, et kihnlased eesotsas Sihtasutusega Kihnu Kultuuriruum on nuputanud mere peo näol välja väga kavala asja: kes sellel peol ära käib, sellele jääb väike Kihnu “kiiks” tahes-tahtmata külge. Mere pidu annab kihnlastele võimaluse tutvustada mandrirahvale oma folkloori, käsitööd ja kombestikku ning neile oma kohaliku koloriidiga toitu ja meeneid müüa. Mere pidu võiks nimetada Kihnu Nokiaks, kui Nokia poleks nii armetult alla käinud.
RIINA MÄGI
