Saarepuu viljade otsingul

Õpetaja oli andnud septembri keskpaiku 2. klassi õpilastele ülesandeks tuua meisterdamisetunniks kooli saare vilju,. Koosolekul hakkasid mõned lapsevanemad meenutama, milline üldse saarepuu välja näeb. Aga peab ütlema, et selles linnas, millest jutt, saarepuid eriti ei näe. Annab otsida. Aga ta ju ongi tundlik õhu kvaliteedi suhtes, tehisgaasid ja tahm talle ei sobi! Just noored taimed ei taha kasvama minna, sest küllap on saastus kogu aeg suurenenud? On dekoratiivne küll ja parkides kasvatatav, Eestis rohkem siiski lääne pool.

Sai leitud nii linnas kui maal saarepuid, aga vastastikku seistes annab üles vaadata! Ühes ühistranspordi peatuses nägin kolme osaliselt kuivanud okstega saarepuud, võrades selgelt pruuniks värvunud ja kaugele nähtavad vilikonnad! Alumised oksadki võrdlemisi madalal, paar viljapunti õnnestus kätte saada! On puude seaski varieeruvust, mõned näitavad üles varaküpsust?

Vaevalt et see siin on maksimumi saavutanud, 40 meetrit, aga ega 20-meetrise puu otsa ju ka ei roni! Saare tüvi on sirge ja laasunud, valgusnõudlik võra jääb kõrgele. Kuidas viljadega lood on, tuleks binokliga uurida, midagi peale lehtede ei hakka silma!

Hariliku saare tiibvili on pähklike, koos tiivaga 2-4 cm pikk, kuni 1 cm lai, pruunikas, aga neid on palju koos. Viljad pidid valmima septembris-oktoobris ning jäävad puule enamasti kevadeni. Praegu jääb seega loota ainult tormituulele, et mõne viljadega oksa alla raputaks?

Palju kättesaadavamad oleksid praegu vahtra toredad viljad, mis samamoodi helikopteritena alla langevad nagu saare omadki. Neist saaks ninasidki teha, kui tekib tahtmine naljaviluks Buratinoga sarnaneda! Aga saare viljad on ühekaupa ja nende allalend leiab jah aset hoopis kevadel!

Saare vilju soovitatakse isegi marineeritult süüa, et saada C -vitamiini! Kuuludes õlipuuliste sugukonda, on tas palju eeterlikke õlisid, mille tõttu võiks teha liigese- ja lihasvalude korral noorte lehtede vanni. Puit aga on isegi tammest tugevam, õlide tõttu ei kimbuta seda ka mädandajad bakterid-seened! Eks ta vanasti talumehe raud oli! Üks külamees jutustas, kuidas nõukogude ajalgi, kui maa riigile kuulus, käidi saart saagimas. Kõigepealt tuli luure käigus puu välja vaadata. Siis tuli öösel kohale minna, ikka salaja! Käsisaega tuli puu tükkideks saagida, ära vedada, kändki ära maskeerida, et jälgi ei jääks! Kõva öötöö, aga ju siis muudmoodi ei saanud tööriistade, vankrite ja regede tarvis materjali! Ja kas tänapäeva mehed hakkama saaksidki? Muidugi ei kutsu ma üles varastama, mis praegusel ajalgi on levinud nähtus. Metsavarguste kohta eraldi mul andmed puuduvad, aga on kurtmisi olnud, et küttepuudki viiakse minema…

Mis puutub maal elamisse, siis siin on vähemalt selle võrra kergem, et saarepuid leiab kergemini üles. Meie külas on pea iga maja õues saarepuu, mõnel mitugi, mis sest, et oleme päris Ida-Eestis! Aga nende lehevannide ja viljadega peame vist uue kevadeni ootama?

i

EHA NÕMM

blog comments powered by Disqus