Kui õues valitsevad meil praegu rohkem hallid ja valged toonid, siis Jõgeva linnaraamatukogu teise korruse lugemissaal on täis villast värvimöllu: möödunud reedel avati seal tartlanna Koidu Lauri vilditud vaipade näitus “Teretab tuuli”. Suurem osa selle näituse töödest lausa pakatavad värvidest.
“Kui paljud inimesed vajavad heaoluks valgust ja soojust, siis minu ümber peab olema palju värve: minu jaoks teevad just erksad värvid päeva täiuslikuks,” ütles Koidu Laur, lisades, et nii tema ema- kui ka isapoolse suguvõsa juured ulatuvad Setumaale ja kas või kuulsate setu pitside põhjal võib öelda, et sealkandis pole kombeks värvidega koonerdada.
Koidu Lauri värvilisemad vilttaiesed meenutavad maale. Autori enda sõnul on need loodud märg- ja kuivviltimistehnikat kombineerides. Kõigepealt teeb ta pildile märgviltimistehnikas ühevärvilise aluse ning asub sellele siis kuiv- ehk nõelviltimistehnikat kasutades värvilist kujutist looma.
“Nõelviltimise juures säilitab värviline vill oma toonierksuse. Märgviltimisel kipuvad mõned värvid sooja vee ja seebi toimel tuhmuma,” ütles Koidu Laur.
Eri värvitoonides villaheiet ja villaloori on tema sõnul praegu käsitööpoodidest ja mujalt piisavas valikus saada, nii et ise neid juurde värvima ei pea. Üleminekutoonide saamiseks võib aga eri värvi villa omavahel segada.
Värvirõõmsatel villamaalidel on Koidu Laur kujutanud maastikke ja lilli, linde-loomi ja inimesi. Maastikud pole siiski ainult loodusmaastikud, vaid ka kujuteldavad südamemaastikud, realistlike inimeste kõrval rändavad aga taiestel ebamaisemad olendid, nagu roheline naine pildil “Lummavad uned”. Isegi mõjusfääride võnked on Koidu Laur osanud kõiksusest kinni püüda ja vaimukasse viltkompositsiooni valada.
Kui üldiselt on vilttaiesed tasapinnalised, siis tükati kasvavad need üle kolmemõõtmeliseks. Kus turritavad viltpildi pinnast välja inimese juuksesalgud, kus eenduvad lille kroonlehed, mesilane või liblikas.
Käib ka maalimas
Kaks näitusetööd – “Mõtlen end kuu peale” ja “Hääd sõnumid” — eristuvad selgesti, sest on teostatud hoopis teises tehnikas. Neid luues on autor kõigepealt valmistanud märgmenetlusel kahekihilise vildi, lõiganud seejärel pealmisest vildikihist välja soovitud kujundid ning toonud nii nähtavale alumise, kontrasttoonis vildikihi. Samasuguses tehnikas vilttaieseid sai mõni aeg tagasi näha Eve Tiidolepa näitusel Põltsamaa Käsiteokojas.
“Just Eve Tiidolepa juures Tallinna rahvaülikoolis ma seda tehnikat õppisingi,” ütles Koidu Laur. “Vaatajatele meeldivad selles tehnikas vaibad enamasti väga. Mult on neid tellitud ka kingituseks ning siis olen teinud vaiba juba konkreetse kingisaaja isikust ja elusaatusest lähtudes.”
Põhiametilt on Koidu Laur Rahvusarhiivi säilitusosakonna peaspetsialist, kelle ülesandeks on vanade raamatute, dokumentide ja geograafiliste kaartide parandamine ja konserveerimine. Töö kõrvalt on ta juba viis aastat käinud maalimas Konrad Mägi ateljees. Viltimine sai tema hobiks 2010. aastal, kui ta Tartu rahvaülikooli seda ala õppima läks. Hiljem täiendas ta end, nagu öeldud, veel Tallinna rahvaülikoolis.
Tehnilised oskused ei maksa aga midagi, kui inimene neile just talle sobivat rakendust ei leia. Koidu Laur leidis ning nüüdseks on tema vilttaieste arv tõusnud märkimisväärseks. Näidanud on ta neid varem Vanemuise kontserdimajas, Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekliinikus, Viljandi Pärimusmuusika Aidas ja mitmel pool mujal. Jõgevamaale jõudsid tema tööd teist korda: 2011. aasta aprillis ja mais olid need väljas Kamari seltsimajas.
Meditatiivne tegevus
Jõgeva linnaraamatukokku sai välja kakskümmend taiest. Seda on ruumi väiksust arvestades natuke palju, ent raamatukogutöötajad, kes näitust üles panid, ei raatsinud ühtki vahvat vilttaiest ekspositsioonist välja jätta. Nii saigi nendega täidetud peaaegu kogu vaba seinapind. Autor ise soovinuks oma värviliste ja ekspressiivsete taieste ümber küll veidi enam “õhku” näha, ent leppis siiski kujunenud olukorraga. Ning avaldas üksiti lootust, et inimesed leiavad aega tema taieseid pisut kauem vaadata, sest siis näevad nad seal kindlasti enamat kui kiirpilku peale heites. Näituse avamisel päris ta näiteks publikult, mitut lammast nad vaibal “Lõputu suvi” näevad. Esimese hooga vastati, et kahte, ent kui lähemalt uurima hakati, siis selgus, et taevas on ka paar pilvelammast. Sama lugu oli suurt vöödilist kassi kujutava vilttaiesega (“Tuleb kollase liblika suvi”), millel osutus olevat veel teinegi, väike must kass.
Ka näituse nimitaiese “Teretab tuuli” puhul ei pruugi vaataja esimese ropsuga taibatagi, et vihmavari, mida tuuli teretav tütarlaps käes hoiab, on punane ning viitab seega Betti Alveri loomingule. Algselt pidigi Koidu Lauri näitus toimuma Betti Alveri muuseumis, ent ka raamatukogus on viide Alverile ju täiesti kohane.
Viltimistöö on omamoodi meditatiivne tegevus.
“Vilttaiese valmimiseks kuluva aja jooksul jõuad sellel käsitletava teema ning mitmed külgnevadki teemad oma peas põhjalikult läbi mõelda ning selitada välja selle, mis tõesti oluline,” ütles kunstnik.
Vill on tema sõnul vana ja väärikas materjal ning viltimine oli villatöötlemisviisina aus ka meie esivanemate juures. Kui lähtuda vanast ja väärikast ning lisada sellele oma isikupärased ja tänapäevased nüansid, saab tulemus huvitav ja mitmekihiline.
Viimasel ajal on Koidu Lauri viltimisvaimustus küll pisut vähenenud ning samavõrra kasvanud tema huvi ikoonimaalimise vastu. Seegi on meditatiivne ning suurt süvenemist nõudev tegevus. Mine tea, võib-olla saab Jõgeva publik tulevikus ka Koidu Lauri ikoone näha. Tema vilttaieseid näeb aga linnaraamatukogus 14. märtsini.
i
RIINA MÄGI
