2015. aasta talvel nägin tundmatuid jälgi lumel, mis olid läinud üle meetri kõrguse haohunniku. Kevadel Ehavere nõmme silla juures oli tee ääres naljakas väljaheide, mis koosnes heinakõrtest ja juurtest.
- aasta maikuus nägin aknast õhtu videvikus tundmatut looma jooksmas väikese looma kannul (oli see mingi nugis või „alasti“ rebane). Läksin õue vaatama: loom jäi paigale. Kolkisin malakaga vastu plekk-käru, loom jooksis metsa äärde, jäi paigale. Tundsin loodussaadetest nähtud pika saba ja kõrgete jalgadega looma ära – see oli šaakal. Kaiavere lähistel elav mees oli juba varem näinud šaakalit oma õuest läbi käimas. Me ei uskunud, see ju kuumamaa loom.
- aasta juunis minu kaks väikest koera haukusid maja lähedal tiigi kaldal. Noor šaakal lõrises, krabas hammastega koeri, läksin koertele labidaga appi. Kui mina järgi ei jõudnud, pures koeri. Küsisin looduskaitsest mitmelt inimeselt looma kohta infot. Keegi ei teadnud, mis loom ta on. Üks soovitas Mati Kaalu käest küsida. Öeldi, et meil neid ei ole. Keegi soovitas mul isegi kaamera üles panna.
Juulis 2017 Luua soos heinamaa teel jalgrattaga sõites nägin eemalt üle tee väikseid loomi jooksmas, kes kadusid pika rohu sisse, üks tõmbas ligi maad. Hüppas siis üles ja kadus. Nüüd on nad juba kaks aastat olnud siinkandis pidevad külalised. Paljud on neid näinud, paljud mitte.
Šaakal on väga kiire loom. Lähen vaid korraks tuppa, ja juba ta läheb kanaga. Muidu suurt inimest pelgab, aga väikest last üksi välja ärge jätke. Kõik maapeal pesitsevad linnud hävitavad nad ära. Amme soos elutsesid sookured. Kuulsin, et sookurg teeb hädakisa, läksin vaatama ja nägin, kuidas šaakal kurega toimetas.
Niipalju on šaakalist kasu, et metsad ei haise raibetest, kõik panevad nahka. Muidu jooksid metsades ringi kärnas kährikud ja rebased, poolelusalt mädanemas ja haisesid.
KOIDU TOMBERG, Eestimaa Rohelised
