Palamusel kestab toimekas teatrisuvi. Selle kaalukaim vili, suvelavastus “Nõiutud kevade” jõuab täna õhtul kuuenda etenduskorrani. Toomas Suumani “tekstijahust” Madis Kalmeti lavastajakäe all küpsetatud “teatripirukas” on maiuspala neile, kes tavateksti kõrval suudavad jälgida ka meta- ja allteksti ning kel julgust ja tahtmist hämaratel alateadvuse- ja unenäomaastikel rännata.
Oskar Lutsu “Kevade” on arvatavasti kõige enam uusi tekste (ja mitte ainult tekste) genereerinud teos eesti kirjanduses, nii et selle teose puhul võib juba rääkida ilmsest üleekspluateeritusest. Rakvere Teatri näitleja ja lavastaja Toomas Suuman on julenud “Kevade” siiski taas ette võtta ning ohtlikke karisid edukalt vältides kirja pannud teatriteksti, mis pole mitte lihtsalt veel üks “Kevade” tõlgendus, vaid mis avab justkui kirurginoaga sedasama “Kevade” teksti ja tegelaste üleekspluateerituse paiset.
Tänu lavastaja Madis Kalmeti lahkele loale õnnestus mul “Nõiutud kevade” tekstiga varem tutvuda. Tunnistan, et seda lugedes tekkis väike hirm, kas lugu mitte liiga painajalikuks kätte ei lähe, eriti suveteatri jaoks. Juba nähtud proovikatked hakkasid seda hirmu hajutama, üleeile õhtune etendus pühkis selle viimasedki riismed.
Kui mõni teatritekst on n-ö isemängiv, siis “Nõiutud kevade” seda minu meelest pole. Suuman on ehitanud küll üles huvitava mõttelise unenäomaailma, ent selle visuaalsete ja tegevuslike kujunditega täitmisel on lavastajale, näitlejatele, kunstnikule (“Nõiutud kevade” on kujundanud Toomas Hõrak) jäetud suur mänguruum.
Apteekri käega
Madis Kalmet pole praegu küll seotud ühegi teatriga, ent mõnede tema viimaste lavastuste (näiteks Tallinna Linnateatri “Koletis kuu peal” ja Ugala “Ukuaru”) arvustuste põhjal tundub, et ta on sellele vaatamata (või hoopis tänu sellele?) hullult heas vormis. “Nõiutud kevadeski” on ta koomikat ja traagikat, sisse- ja väljaelamist, pedaali ja sordiini doseerinud nii täpse käega, nagu oleks apteekri ametit pidanud tema, aga mitte kadunud Oskar Luts. Tsiteerin siinkohal üht inimest, keda hästi tunnen ja kes laval (aga ka elus) ropendamist eriti ei salli: isegi need paar “perset” olid täpselt omal kohal!
Lavastuse finaal, kus vana ja haige Luts oma süü “Kevade” tegelaste ees verega lunastab ja kalmistuvärava kaudu kaugusse kaob, samal ajal kui Bonzo Toomas Suumani hingekriipiva tekstiga lõpulaulu laulab (Bonzo repertuaari lisandus raudselt uus hitt!), tekitab just sellise katarsise, mida publik teatrisse otsima tuleb, olgu siis tegemist suve- või “talveteatriga”.
Kui “Nõiutud kevades” heidavad Kiir, Toots ja teised Lutsule ette, et ta on nad “Kevadet” kirjutades mingisse “kasti” või stampi toppinud, millest nad enam kunagi välja ei pääse, siis “Nõiutud kevades” kaasa tegevad näitlejad ei pea stampidest hoidumiseks vaeva nägema, sest Suumani tekst ei võimaldagi neil stampidesse langeda.
Nii näemegi Indrek Ojari kehastuses Tootsi, kes ei tahagi alati “Tootsi teha”, Maarika Mesipuu kehastuses Teelet, kes pigem Kiire poole hoiab, Bonzo ehk Andrus Albrechti kehastuses Tõnissoni, kes ei tahakski pidevalt pekki ja leiba järada, ning Argo Aadli kehastatud Kiirt, kes lõpuks vaat et karismaatiliseks mässajaks kujuneb.
Selg ei nõtku
Luts on tegelaskujuna varemgi mitmes teatritükis esinenud, ent pigem on ta olnud kõrvaline tegija. “Nõiutud kevades” on Luts läbiv, keeruline ja mitmepalgeline roll ning Erik Ruusi tugev näitlejaselg ei nõtku seda välja mängides.
Teine mees, kellest tüki õiges tempos ja meeleolus kulgemine palju sõltub, on Korraldajat mängiv Alo Kõrve. See, et ta alguses, sarvedega kiiver peas, mänguplatsile sõidab, pole ilmselt juhus. Temas ongi mingi mefistolik, wolandlik või siis otse öeldes saatanlik alge. Või koguni stalinlik. Kui lavastuses tehakse kummardus Lutsuga samal aastal sündinud Marc Chagallile, siis miks peaks olema mööda mindud Stalinist, kellega Luts üsna ühel ajal suri?
Luts ütleb lõpus: “Ääh, paganama kahju, et keegi ei saa teada, kuidas lahkus siitilmast kirjanik Oskar Luts! Kuidas läks mees, kes kirjutas kord ühe raamatu. Mitte puusärgiga maamulda, vaid verise rinna ja lahtise kaelusega omaenese igavesse kevadesse. Sa juudas, kui ilus see on!”
No on tõesti ilus. “Nõiutud kevadet”, mille produtseeris MTÜ Look ning milles kutseliste näitlejate kõrval teeb kaasa ka Jõgevamaa harrastajaid ja puhkpillimängijaid, saab Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi õuel näha veel täna õhtul, homme pärastlõunal ja ülehomme õhtul.
i
RIINA MÄGI
