6.–17. juulini toimub Põltsamaa kesklinnas Roosisaarel Ruumeks 2.0. Teisisõnu korraldatakse juba teist suve linnaruumi elavdamise eesmärgil ruumieksperimenti.
Selleks, et inimestel õiterohkele Roosisaarele Põltsamaa jõe kaldal tavapärasest rohkem põhjust jalutama oleks minna, on kahte nädalasse paigutatud erinevad sündmusi. Nii toimus esimesel nädalal näiteks nüüdisspordipäev, Riffarrica ning muusikakooli õpilaste kontsert, loengud, põimik Jaan Krossi luulest jpm. Avatud olid ka Vabamu rändnäitus ja loetud raamatute laat.
Mati Kaal: „Meie oleme läinud loomade alale“
Ruumeksi raames pidas esimese vabaõhuloengu 8. juuli õhtul zooloog ja endine Tallinna loomaaia direktor Mati Kaal, kes pensionipõlveski käib pea igal nädalal loomaaias ekskursioonijuhiks ja on muidu abiks ning neli korda aastas tutvustab Aafrika-reisidel eestlastest turistidele kohalikke eksootilisi loomi.
Põltsamaal rääkis Mati Kaal peaasjalikult aga eesti lindudest, loomadest ja muudest elukatest, kes koos inimesega linnakeskkonnas elavad. Selleks, et kuulajal lihtsam järge oleks pidada, näitas loodusteaduste ja -kaitse propageerija ekraanilt ka illustreerivaid fotosid.
Näiteks rändrottide kohta teadis Kaal rääkida, et igas linnas pidi olema sama palju rändrotte, kui on inimesi. Seda kuuldes arutles üks kohalviibinu kohkunult, et mõelda vaid – Põltsamaal on siis 4000 rotti! Põhjus, miks kõiksugu loomadele ja lindudele meeldib linnas elada, on suurem toidulaud ning väiksem looduslike vaenlaste hulk.
Ka paljud linnud on linnaeluga hästi kohanenud. Näiteks piiritajate ehk piirpääsukeste populatsioon hakkas linnades kasvama siis, kui inimene hakkas ehitama kivimaju. Kivide vahel on kunstlikud praod, kuhu lindudel on hea pesa ehitada. Maju renoveerima asudes võivad ehitajad avastada, et ka ventilatsioonikanalitesse on need linnud pesa teinud.
Loomaaeda on inimesed toonud piiritajaid aga teisel põhjusel – maast on leitud lind, kes lendu ei tõuse. „Piiritajad lendavad suurema osa oma elust ja püüavad ka putukaid lennult. Maast nad ei suudagi õhku tõusta. Siis tuleb lind lihtsalt hästi kõrgele õhku visata või minna majja, et ta kõrgelt aknast välja visata. Siis saab ta lennuhoo jälle sisse ning nii ongi linnu elu päästetud,” õpetas loomaökoloog.
Üks linnuliik, kes poole sajandi jooksul on oma looduslikust elukeskkonnast täiesti võõrdunud, on hõbekajakas. „Nad on vallutanud linnad, nõuavad turistidelt toitu ja otsivad prügikastidest jäätmeid. Merele nad enam ei kipu, elavad hoopis majade katustel. Noor hõbekajakas ei oskagi ehedas looduses enam toime tulla,“ kirjeldas Kaal linnuliiki, kes tema koolipoisieas oli Eestis haruldane nähtus.
Suur valgusreostus on rikkunud ka Eestis ühe levinuma linnuliigi – metsvindi – eluviise. Nimelt tänavavalgustusest tingituna tegutsevad metsvindid linnades ka öösiti, mitte ei maga, nagu nende liigikaaslased looduslikes elupaikades.
Loomadele sobilike elutingimuste loomisest
Mati Kaal huvitub linnas elavatest loomadest enim siilidest. „See võib olla üllatav, aga Eestis on kahte liiki siile: harilik siil ning kaelussiil ehk lõunasiil. Viimaseid võib kohata Tartu-Pärnu piirist lõunapoolsematel aladel.“ Siilide kasuks räägib näiteks asjaolu, et maasikapeenra krõbistavad nad tigudest puhtaks.
„Selleks, et siile koduaeda meelitada, tuleb neile sobilikud tingimused luua. Aia nurka tuleks jätta niitmata ala. Veel parem, kui seal oleks ka risuhunnik. Muidu pole neil kohta, kuhu päevaseks ajaks ja talveks redusse minna,“ õpetas Kaal.
Kuulajate seas tekitas aga küsimusi asjaolu, kas talvel lindude toitmine on õigustatud või mitte. Mati Kaalu arvates on tihaste talvisel toitmisel iva sees: lindudel on elutsemiseks vaja toidubaasi ja elukohta. „Tihased on suvel suured abimehed – nad söövad ööpäevas sama palju putukaid kui nad ise kaaluvad. Kui tahame, et meie põõsad ja viljapuud oleksid putukatest puhtad, tasub neid linde ligi meelitada,“ selgitas Kaal.
Samas ei pea ta aga õigeks veelindude toitmist. „Meile jääb talvituma üha enam veelinde, kes muidu rändavad Hollandisse-Belgiasse. Kui inimene näiteks luike toitma hakkab ja ilmad lähevad järsult külmaks, on kuri karjas. Esiteks ei saa luik sukelduda ning teiseks keeravad inimesed linde toites nende seedimise tuksi,“ tõi ta välja mõtlematu käitumise tagajärjed.
Punarebaste arvukus on kasvanud Mati Kaalu arvates seetõttu, et rõivatööstuses on rebasenahkade osakaal vähenenud. „Kui kasukaid ei kanta, pole jahimeestel mõtet neid ka küttida. Selle tulemusena on Tallinnas uus nähtus tekkinud: taksojuhid räägivad, et öisel ajal on linnapildis näha rohkem rebaseid kui kasse. Rebased on väga julgeks muutunud,“ tõdes ta.
Suurtest isenditest, kes linna satuvad, antakse tavaliselt teada päästeametile. Nii helistatakse igal aastal päästeametisse murega, et noored kogenematud põdrad või põdramullikad on aeda või parki uudistama tulnud. Karusid on linnas näha mõnevõrra harvem, kui tänavu Haaberstis nähtud karud välja arvata, siis viimati kohati neid samas kandis kolmkümmend aastat tagasi.
Uuselamurajoonide värsketelt elanikelt tuleb aga loomaaeda enim telefonikõnesid rästikute tõttu. „Igal aastal helistatakse ja öeldakse, et ostsime endale maja, aga krunt on usse täis. Mida teha?“ Vastuseks tuleb siis küsida, et kumma elukoht see enne oli. Kes trügis kelle territooriumile elama?
Kaal selgitas, et tegelikult on Eestis erinevate mustritega rästikuid ning nende mahalöömine ei aita. „Loodus ei salli tühja kohta. Selleks, et sama uss tagasi ei tuleks, peaks ta viima vähemalt 5 km kaugusele metsa.“ Kes aga metsas kohtab mõnda ussi, siis kõige rumalam tegu on loomateadlase sõnul nende eest ära jooksmine. „Nad seedivad konna paar nädalat päikese käes. Minema joostes on palju suurem tõenäosus mõnele teisele ussile peale astuda. Pealekauba jääb isendi ilus muster imetlemata,“ mõtiskles Kaal.
9. juulil külastas Roosisaart Eesti Abi- ja Teraapiakoerte Ühingu juhatuse liige ja Eesti esimese teraapiakoera omanik Maarja Tali koos teraapia- ja lugemiskoeratiimi Marelle Papli ja Rubyga.
„Koer on kõige vastutulelikum loomaliik, kes arvestab inimese soovidega,“ alustas vabatahtliku koerajuhina tegutsev Tali. „Kas teate, mida tähendab cookie face? Koerad kasutavad inimestega manipuleerimiseks erinevaid näoilmeid. Teevad armsa või kurva näo pähe, et oma tahtmist saavutada. Kusjuures on täheldatud, et loomad omavahel suheldes nii ei käitu,“ kirjeldas ta koeri.
„Koeri rakendatakse tööle erinevates valdkondades: teenistuskoerad on politseis, päästeametis ja tolliametis kindlaid tööülesandeid täitmas, vetelpäästekoerte ülesandeks on inimesi päästa ja üles otsida. Need abikoerad valitakse juba kutsikaeas, neile õpetatakse kindlad ülesanded selgeks ning seejärel läbivad nad eksami. Teraapiakoerad on seevastu tavalised kodukoerad, kes on täiskasvanuna koolituse läbinud,“ tutvustas Maarja Tali teraapiakoerte eripära.
Ta lisas, et inimeste teadmised loomadest pärinevad loomkatsetest. „Viimastel aastatel on välja tulnud hulk teadusuuringuid ja raamatuid, kust leiab uudset infot koerte kohta. Näiteks on koerad võimelised nina abil inimestel haigusi tuvastama,“ tutvustas koerasõber uut teadusavastust.
„Koerateraapia koosneb kolmest osast. Külastuse eesmärk on pakkuda rõõmu, turvatunnet ja heaolu. Käime üsna palju haiglates, lasteaedades ja koolides. Kaasava õppe abil saame aidata leida motivatsiooni näiteks matemaatika õppimisel, õppides turvalises ja rahulikus keskkonnas koos koeraga mänguliselt palle loendama. See sobib hästi lastele, kellel on hirm uue õppimise ees või kogemus, et ei tule hästi välja. Sekkumine toimub siis, kui koer kaasatakse koostöösse mõne eksperdiga – näiteks psühholoogi või sotsiaaltöötaja töösse,“ selgitas Tali.
Koera abiga saab hambad korda
Ta sõnas, et vahet tasub teha ka terminoloogial. „Teraapiline tähendab, et peab olema ka mõõdetav tulemus. Terapeutiline aga tähendab, et tegevusega kaasneb lihtsalt mõnus tunne,“ selgitas koerasõber.
„Teraapiakoerte kasutamine on kasulik näiteks töös autismihäirega lastega, kellel on välismaailmaga keeruline kontakti saavutada. Loomaga on lihtsam kontakti saada.
Eestis on ka kolm koera, kes töötavad hambaravikliinikus. Kui muidu saaks neile lastele uus plomm suhu ainult narkoosi abil, siis seal piisab koerast, kes näitab ette, kuidas suud lahti hoida ja hambaarstiga koostööd teha. Füsioteraapias, kus laps peab läbi valu tegema harjutusi, teevad laps ja koer harjutusi võidu peale, kusjuures lapsele antakse edumaad,“ tõi ta konkreetseid näiteid koerte tegevusvaldkondadest.
Koerte abil saab õpetada lastele ka sotsiaalseid oskusi, arendades tiimitööd. „Esmalt tuleb lapsel saavutada koeraga kontakt, seejärel suhtuda temasse viisakuse ja austusega. See pole tsirkus, kus loom peab mingeid trikke tegema,“ selgitas Tali. „Selleks, et 80% tõenäosusega koostöö õnnestuks, on oluline eeltöö. Tegevus tuleb läbi mõelda: mida ja miks me teeme,“ lisas ta.
Ta lisas, et koerte lugemisprogrammi puhul on olnud tagasiside 99% ulatuses positiivne. Negatiivse asjaoluna on välja toodud vaid asjaolu, et koeri on liiga vähe. Hetkel on üle Eesti 20 raamatukogu ja kolmes koolis keelekümblusklassid, kus lapsed saavad harjutada eesti keeles koerale ettelugemist. Ettevõtmise eripäraks on see, et laps on koos koera ja koerajuhiga. Ei lapsevanem ega ka õpetaja viibi juures, vältimaks võimalikku lisapinget.
Iga koer lugemiskoeraks ei sobi
Selleks, et koerast saaks teraapiakoer, peab talle sobima lähikontakt võõra inimesega. Tegevused, mida tehakse, olenevad kliendi vajadustest ja ka koera huvidest. Ühtegi koerakutsikat lasteaeda ega kooli ei viida, sest see on looma jaoks liiga traumeeriv kogemus. Loom peab olema vaimselt ja füüsiliselt küps ning terve, siis saab hinnata tema valmidust tööks.
Ehkki ühegi koera kaasamine pole välistatud, on osadel tõugudel oma eelised. „Näiteks labradorid, kuldsed retriiverid ja saksa lambakoerad on õpetatud juba inimesega suhtlema,“ selgitas Tali.
Samas tuleb arvestada, et koera kaasamisel teraapias on ka oma riskid. Teisisõnu: kõikidele lastele koerateraapia ei sobi. „Need on juhtumid, kui kliendil puudub huvi, esineb allergia või hirm koerte vastu,“ loetles Maarja Tali.
Hetkel on loomateraapia reguleerimata valdkond. „Kuidas siis aru saada, kes on litsentseeritud? Koeral on logoga traksid ja juhil särk, lisaks on juhil töötõend ja ID, mille alusel saab veebis kontrollida, kas iga-aastane eksam on sooritatud,“ tutvustas Tali.
Seejärel kutsus ta lavale koeratiim Marelle Papli ja lugemiskoer Ruby, kes näitasid, kuidas nende koostöö toimub.
Infotunnile järgnes laste seas oodatuim hetk – võeti järjekorda, et saaks minna lugemistelki, et seal koos Marelle Papli ja peagi neljandat sünnipäeva tähistava koeraga meelepärast raamatut lugeda-vaadata.
HELIS ROSIN
