Suurt ajalugu võivad teinekord muuta pisiasjad, ka üks lendulastud lausejupp või õigeaegselt lauale löödud rusikas. Just nii algas ka Eesti Vabadussõda, mis tagas meile lõpuks võimaluse hakata üles ehitama oma riiki.
Sel nädalal möödus sada aastat Eesti Vabadussõja algusest, sest 28. novembril 1918 kell 5.30 varahommikul alustas Punaarmee pealetungi piirilinnale Narvale. Eesti Ajutine Valitsus oli selle mõttega end viimased päevad harjutanud, et kohe pärast Saksa vägede lahkumist Eestist ründab meie noort riiki Venemaa. Nii ka läks.
Aga päev varem, 27. novembril, toimus Ajutise Valitsuse istung, kus ministrid pidid avaldama arvamust, mida teha Venemaa võimaliku agressiooni korral. Alles sama päeva hommikul oli Maanõukogu valitsuse koos kõikide volitustega ametisse nimetanud. Peaminister Konstantin Päts kutsus üles kõiki ministreid selles küsimuses arvamust avaldama, vastama küsimusele, mida me tegema peame.
Püha kohus kaitsta oma riiki
Diskreetsuse huvides seda osa istungist Pätsi ettepanekul ei protokollitud. Toimunust saadi hiljem teada ühe pealtnägija mälestuste põhjal. Tõsi, on väidetud sedagi, et arutelu sellisel kujul ei toimunudki.
Valitsuskabinetis õhku heidetud raskele küsimusele anti põiklevaid vastuseid. Ainsa sõjaväelasena istungil osalenud armee peastaabi ülem, kindralmajor Andres Larka tunnistas, et sõdimiseks pole kedagi ega midagi. Larka soovitas targalt taganema hakata ja kuulutada välja üldmobilisatsioon.
Lõpuks ei pidanud peaminister Konstantin Päts vastu ja lajatas üles tõstetud rusikas käe vastu lauda, kuulutades, et Eesti ei hakka pidama mingisuguseid rahuläbirääkimisi kommunistidega. Tema sõnum oli, et meie püha kohus on oma riiki kaitsta. Nii astus Eesti juba järgmisel päeval sõtta Venemaa vastu, kellel äsja lõppenud Esimeses maailmasõjas oli kasutada 16 miljoni suurune armee.
Kui esialgu astus kallaletungijale vastu veel 1600 lahkuvat Saksa sõdurit, siis Eesti poolelt oli välja panna umbes 800 ebaühtlase väljaõppe ja kehva varustusega eesti meest. Relvadeks sakslaste käest saadud 200 Jaapani vintpüssi. Sest 16. novembril Ajutise Valitsuse välja kuulutatud vabatahtlik mobilisatsioon tõi loodetud 25 000 mehe asemel kokku kõigest 800, kellest sõja alguseks olid osad juba väeosa juurest koju tagasi jooksnud.
Sõja esimesel päeval löödi kuni keskpäevani punaste rünnakud tagasi, ent kuna Saksa väed hakkasid Eestist lahkuma ning Narva-Jõesuus korraldati tagalat ähvardav vaenuvägede dessant, andis kindralmajor Aleksander Tõnisson Eesti üksustele taganemiskäsu. Seejärel langes esimene Eesti linn Narva punaarmeelaste kätte.
Taganemine pöörati enda eduks
Seepärast kuulutas Ajutine Valitsus 29. novembrist välja üleriigilise sõjaseisukorra ja sundmobilisatsiooni. Kõik kõrvalehoidjad ja riigile vastu töötajad lubati anda sõjakohtu alla. Võeti vastu otsus purustada ise raudtee Narvast Rakvereni.
Nii algas Vabadussõda, mille esimesel kuul taganeti ja kanti suuri kaotusi. Kuid juba detsembris saabus Eestile appi Suurbritannia sõjalaevastik koos laskemoonaga. 23. detsembril sai vägede ülemjuhatajaks polkovnik Johan Laidoner, jaanuaris tulid rindele Soome vabatahtlikud ja algas Eesti vägede esimene üldpealetung Punaarmee vastu. See oli esimene pöördepunkt Vabadussõjas.
Enam kui aasta kestnud sõjas kaotasime lahingutes langenuna ligi 2300 inimest, haavata saanuid oli umbes 13 800, sealhulgas 300 surnut ja 800 haavatut 1919. aasta sõjas Landeswehri vastu. Aga läbi nende ohvrite jõudsime 2. veebruaril 1920 Tartu rahulepinguni.
Võib öelda, et tänu Ajutise Valitsuse otsusele ja peaminister Pätsi rusikahoobile astus Eesti sõtta, mis võimaldas meil lõpuks hakata üles ehitama oma riiki, säilitada oma eesti rahvas, sest küllap muidu oodanuks meid sama saatus nagu mitmed Venemaa haardesse jäänud soome-ugri hõimurahvaid.
Seepärast on ka meie püha kohus nüüd ja alati meenutada ja mälestada kõiki neid, kes lahinguväljal võitlesid, ja neid, kes andsid vabaduse eest kõige kallima – oma elu.
TIIT LÄÄNE, peatoimetaja
