Valitsus eesotsas peaminister Andrus Ansipi ning majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsiga on taas tõmmanud tagataskust Vene karu ähvardava kaardi. Nad üritavad kõiki, kes julgevad kahelda uue põlevkivielektrijaama hiigelinvesteeringus, riigi vaenlasteks tembeldada.
Väited, et majanduslikult ebamõistliku otsuse, mille maksavad kinni kõik elektritarbijad ning maksumaksjad, ainus alternatiiv on sõltumine Venemaast, kuuluvad lihtlabase poliitpropaganda valdkonda. Selle asemel, et panna kõrvuti erinevad elektritootmise võimalused, surus minister Parts jõuga läbi elektrijaama esimese ploki ehitamise. Seda vaatamata sellele, et riigikontroll juhtis tähelepanu Eesti Energia suurinvesteeringu ebaotstarbekusele ning asja ei pidanud majanduslikult põhjendatuks ka ettevõtte juhatus. Tähelepanu väärib kindlasti ka tõsiasi, et Prantsuse firma, kes pole varem põlevkivielektrijaamu ehitanud, esitatud pakkumine ei vastanud riigihanke nõudmistele. Teisisõnu rikuti Alstomi võitjaks tunnistamisega otseselt riigihangete seadust.
Uue põlevkivielektriploki ehitamine saab samas toetust mitmest kohast. Riik eraldab selleks raha riigieelarvest ning jagab veel tasuta CO2 kvoote. Eelarvest antakse sel aastal Eesti Energiale 150 miljonit eurot ning järgmisel aastal veel 200 miljonit eurot. Tasuta “kasvuhoonegaaside” kvoote on plaanis jagada üle 14 miljoni tonni, mille rahaliseks väärtuseks võib prognoosida vähemalt 140 miljonit eurot.
Kõigel sellel on olemas alternatiivkulu ehk kasu, mida võiks saada raha tõhusamalt kasutades. Kuigi järgmise aasta jaanuarist avaneval elektriturul sõltub hind nõudlusest ja pakkumisest, saab riik endiselt mõjutada tarbija poolt makstavat elektri hinda. Eelpool mainitud vahenditega oleks hoopis mõistlikum vähendada nii võrguteenuse kui ka taastuvenergia tasu, mis kajastuvad meie kõigi elektriarvetel. Lisaks on riigil võimalik suunata täiendavaid vahendeid oma võrguettevõttesse Elektrilevi ning vähendada CO2 kvootide müügist saadava raha abil taastuvenergia toetusi.
Tegelikult on ka valitsuse liikmed tunnistanud, et uue elektrijaama rajamine ei ole majanduslikult otstarbekas, kuid nad kaitsevad 2011. aastal langetatud otsust energiajulgeoleku aspektist. Samas unustatakse, et ehitatav plokk moodustab vaid 12 protsenti Eesti tänasest tootmisvõimsusest, mistõttu on selle tituleerimine meie energiajulgeoleku alustalaks pehmelt öeldes naiivne.
Keskkonda saastava ja järjest väheneva konkurentsivõimega põlevkivi asemel tagaksid varustuskindluse märksa paremini nii mitmekesine energiaportfell kui suuremad ühendusvõrgud teiste riikidega. Tuuleenergia, biomassil põhinev koostootmine, biogaas ja pump-hüdroakumulatsioonijaam võimaldavad põlevkivist elektritootmist järjest vähendada.
Arvamus, et elektrit peab tootma ühes kohas ja fossiilsest kütusest, pärineb eelmisest riigikorrast. Nagu ka Reformierakonna ning Isamaa ja Res Publica Liidu valitsuse retoorika, mis kuulutab riigivastasteks kõik need, kes ei jaga partei ja valitsuse seisukohti. Kahjuks on tänases Eestis muutunud harjumuspäraseks, et kõik, kes julgevad oma mõtteid avaldada ehk siis kultuuritegelased, sotsiaal- ja majandusteadlased, kodanikeühendused ning opositsioon, ohustavad võimulolijate jutu järgi riigi tulevikku. Mulle tuleb meelde varajane lapsepõlv.
i
RANNAR VASSILJEV, riigikogu rahanduskomisjoni aseesimees, SDE
