Veebruaris sõideti 66. Rootsi ralli, MM võistluste etapp, kus olid omad suured lootused ka Eesti tippsõitjal Ott Tänakul. Oli ju Tänak võitnud aastal 2017 kolmanda koha ja tema tiimi Toyotat peeti eelmise aasta võitjana suursoosikuks. Päris nii need asjad siiski ei läinud.
Tänak võitis 6 kiiruskatset 19st, aga pidi siiski leppima vaid 9. kohaga. Võitis selle aasta tiitlipretendent, belglane Thierry Neuville Hyundai autoga, teiseks jäi Craig Breen Citroëniga, kolmandaks norrakas Andreas Mikkelsen teise Hyundaiga.
Ralli ajal kostis palju kommentaare, nagu oleksid korraldajad Otile kuidagi „käkki keeranud” või oleks eestlane kuidagi erilise ebaõnnega kokku puutunud. Rootsil rallil on siiski mitmeid eripärasid, mis soosivad sageli just “musti hobuseid”, aga eriti just äärmiselt rahulikke, kaalutlevaid ja stabiilseid sõitjaid. Mis ime siis, et kuni 2004 olid selle ralli võitjate seas eranditult põhjamaade piloodid.
Rootsi ralli on MM sarja ainus stiilipuhas taliralli, kus enamasti on teedel ja raja ääres olnud paks lumi. Lumi jääb aga ainsana alla sadades maapinnale pikemalt püsima, seega on Rootsi ralli kõige enam ilmastikust sõltuv võistlus üldse. See teeb tulemused sageli ettearvamatuteks, esitab autode seadistustele ja rehvidele väga suuri nõudmisi ning ei salli ka rumalaid vigu.
Esimene Rootsi ralli toimus juba aastal 1950. 15 aastat peeti seda suvel, veebruari viidi see alles 1965. Maailmameistrivõistluste osaralliks sai see juba WRC esimesel aastal 1973, kuigi 1974 ja 1990 jäeti ralli suurest mängust välja. Mitmel aastal on Rootsi osavõistlus olnud ka “pooletoobine”, kas ainult sõitjate arvestuses või siis mitte tippklassi autode arvestuses. Rootsi ralli ettearvamatus, närvesöövus ja tehniline nõudlikkus on tõmmanud sellele maailmameistrivõistlustel väga mõjukate autotootjate viha, kes on üritanud “svenssonite“ võistlust ka sarjast välja lükata.
Kuni aastani 1981 oli Rootsi ralli vaid selle riigi pilootide võita. 1970. aastatel jagasid poodiumi kõrgeid astmeid omavahel legendaarsed ässad Björn Waldegard (1970, 1975, 1978) ja Stig Blomqvist (1971-73, 1977, 1979, 1982, 1984). Alles 1981 õnnestus soome rahumeelsel tuusal Hanno Mikkolal läänenaabrite monopol murda ja ta võitis ka 1983 (sai sel aastal ka maailmameistriks). Sealt edasi üle 20 aasta jagasid kaks põhjarahvast selle ralli võidud.
Alles 2004 tegi maailma edukaim rallisõitja, prantslane Sebastien Loeb ajalugu ja läbis esimese mitteskandinaavlasena Rootsi ralli kõige kiiremini. Järgmisel aastal õnnestus Petter Solbergil ka Norra kolmanda põhjamaana Rootsi ralli võitja kodumaaks teha. Kui Loeb oma saavutustest hoolimata on võitnud Rootsi ralli vaid korra, siis praegune maailmameister Sebastien Ogier on saavutanud selle 2013, 2015 ja 2016, seega on ta ainuke mittepõhjamaalasest mitmekordne Rally Sweden võitja. 2018 lisas Thierry Neuville Belgia alles viienda võitja kodumaana sellesse lühikesse nimekirja.
Igatahes, nagu võitjate nimekirjast selgub, nõuab Rootsi ralli arktilisi närve, kelgukoera kannatust ja jäist tähelepanuvõimet. Väikegi vääratus võib viia lumehange kinni. Kui vanadel aegadel mängis suurt rolli ka autode vastupidavus, siis tänapäeval on autod selles mõttes võrdselt äärmiselt vastupidavad, nii et vastaste tehnika ärakukkumisele väga loota ei saa.
Ott Tänak on küll näidanud kohati hämmastavat kiirust, kuid ka kannatamatust ja suutlikkust teha üpris rumalaid vigu. 2018. aasta Rootsi ralli 13. katsel sõitis ta tagant sisse tehnilise rikke tõttu aeglustunud Chris Meekele ja põrkas seetõttu lumevalli. See tõi minutise ajakaotuse. Puudulikku strateegiaoskust näitas ka vaid ühe lisapunkti teenimine ralli viimasel erikatsel.
Nii et Tänakul on nii mõndagi veel õppida, kui ambitsioon on maailmameistriks tulla. Ja enamik maailmameistreid on vähemalt korra Rootsi ralli ka võitnud (ainult WRC meistrid Walter Röhl, Miki Biasion, Carlos Sainz, Didier Auriol, Colin McRae ja Richard Burns pole seda suutnud), mis on ka näitaja.
MARGUS KIIS, kolumnist
