See, mis Vahersalu tosinal suureformaadilisel õlimaalil roostetab, on raud, täpsemalt raudteega seotud raud. Poolabstraktsetelt, põhiliselt värvile üles ehitatud kompositsioonidelt võib leida ka üksikuid konkreetseid raudteele ja rongidele viitavaid detaile: rattaid, numbreid, konkse jne. Tööde pealkirjad ? “Eraldatud”, “Läinud”, “Irdunud”, “Seiskunud” jne ? näivad viitavat raudteenostalgiale, st kurbusele raudtee kui ühe Eesti elu tuiksoone minetatud hiilguse pärast.
“Mu lapsepõlv oli tihedalt raudteega seotud,” ütles Helle Vahersalu. “Kasvasin nimelt Tapal, kus raudteelt ja veduridepoost kostvad kolinad ja kolksatused olid loomulik helitaust. Raudtee äärest sai maasikaid korjatud ja raudteerööbastel ohutunnet trotsides tasakaalu harjutatud.”
Hiljem, Tartu Kunstikoolis ja Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis õppides sõitis Helle Vahersalu raudteed mööda kodu vahet ning rong on tema üheks meelistranspordivahendiks jäänud senini. Viimasel aja rongisõitudel torkavad talle paraku silma lagunemise, kõdunemise ja mahajäetuse märgid.
“Samas pean tunnistama, et mulle meeldib roostepruun kui värvitoon,” ütles Helle Vahersalu. “Ja pigem ongi neis piltides roostetoonilembust kui sotsiaalset sõnumit, aga kui vaataja viimast leiab, siis olgu pealegi.”
Liivast ei lõhnagi
Helle Vahersalu maalid tõukuvadki sageli juhusliku pintslitõmbe tagajärjel tekkinud värvilaigust. Või siis värvilaikude dissonantsist, mida on vaja uute toonide lisamisega tasakaalu viia.
“Päris abstraktset maali pole ma enda arust siiski viljelnud,” arvas Vahersalu. “Mingid jäljed loodusest või inimtegevusest on mu piltidel enamasti ikka tajutavad olnud. Kuigi see, millest ma pildi idee olen saanud, ei pruugi alati vaatajale nähtav või äratuntav olla. No lesin näiteks suvel rannas, näen liival huvitavat motiivi ja mõtlen, et seda tasuks maalida. Aga kui pilt valmib, pole seal liivast lõhnagi.”
Ka pealkirjad paneb kunstnik oma töödele alles siis, kui need valmis. Sest alles siis on näha, millist nime nad kanda võiksid.
Mis Vahersalu pikka ja sisukasse maalijakarjääri puutub, siis selle algupoolel sündis omajagu portreid ja muid realistlikumaid asju. Viimasel ajal veetlevad teda aga tõepoolest rohkem värvimängud. Iseasi, kui palju tal Tartu Kunstikooli ja Tartu Kõrgema Kunstikooli õpilaste-tudengite õpetamisest ise maalimiseks aega üle jääb.
“No aastalõpunäitusele mõned pildid ikka viin, kas need ka üles pannakse, jääb ?ürii otsustada,” ütles kunstnik.
Korrus allapoole
Tartu kunstnike aastalõpunäitus avatakse homme Tartu Kunstimajas. Sealsamas oli möödunud sügisel esimest korda väljas ka “Rooste”, ainult et natuke suurema arvu piltidega kui Põltsamaal. Kogu komplekt siia lihtsalt ära ei mahtunud.
“Ma ei ole ise eriti aktiivne näitusetegemise kohti otsima ja kuna ka mu suureformaadiliste tööde transportimine on üpris keeruline ja kulukas, piirdun tavaliselt piltide korrus allapoole tassimisega: mu ateljee on kunstimajas ju täpselt näitusesaali kohal,” ütles Helle Vahersalu.
Põltsamaale jõudsid tema tööd tänu sealse kunstiseltsi eestvedajale Ethel Hakkajale, kes ise kõrgemas kunstikoolis Vahersalu käe all õppinud. Esimene kokkupuude Vahersalu loominguga oli nii Jõgeva kui ka Põltsamaa kunstipublikul aga üheksa aastat tagasi, mil mõlemas linnas sai näha tema maalinäitust “Improvisatsioonid”.
Küsimusele, kas pikk maalijakogemus ei tekita raskusi uute teemade ja motiivide leidmisel, kuna kõik tundub juba tehtud olevat, vastas Helle Vahersalu:
“Kui niimoodi mõtlema hakata, ei saaks üldse maalida. Ka maailmakunstis on ju tegelikult kõik n-ö ära tehtud. Aga kui lähed tühja lõuendi ette ja pintsli kätte võtad, siis hakkab lõpuks ikka midagi tulema. Teatud määral on see võib-olla harjumus, aga küllap on midagi ka veel öelda.”
Helle Vahersalu näitust “Rooste” saab Põltsamaa kultuurikeskuse galeriis näha 4. jaanuarini. Kes aga arvab, et raudteeteemalised pildid sedakorda täiesti raudteekaugesse linna sattunud on, see eksib: vanemad põltsamaalased teavad rääkida, et vähemasti raudtee ehitamise idee on Põltsamaa vaimuruumist kunagi läbi hõljunud.
RIINA MÄGI
