Need, kes suvel on juhtunud läbima Põltsamaad, teavad, et selles kaunis linnas liigub aeg teisiti, et seal toimib salamisi pisut teine reaalsus. Põltsamaa asub ristteel nii otseses kui kaudses mõttes ja kuigi tänapäeval enam Tartust Tallinna sõites tingimata Põltsamaale sisse ei pöörata ning Pärnust Mustveesse bussigi enam ei sõida, on Põltsamaa ikka see paik, kuhu pole mitte kusagilt kohale tulla liiga pikk maa.
Viimased kolm nädalat on Põltsamaale tulnud pillilapsed üle Eestimaa. Nad on siia tulnud erinevatest linnakestest ja erinevatest muusikakoolidest, kuid neid on ühendanud soov elada helisedes, kuuluda suurde orkestrisse, olla hetkeks osake ülemeelelisest maailmast, mis korraks loob silla tavaelus haaramatu nimetu miskiga, milles mõnikord on ehtsat kunsti ja terake tõtt.
Millise kogemuse sellest koosmängimisest saavad need noored, kes kogunevad aastast aastasse suvel Põltsamaale, kus nädalaks lülitutakse täiesti ümber, teavad vaid nemad ise. Kõrvalt vaadates võib vaid oletada, et kunst ja kultuur lähevad ka Eestis kord uuesti hinda, et meie rahvuskultuuril on tulevikku ning et ka eesti heliloojate looming ei vaju unustusehõlma, ei hääbu jätmata varjugi seinale, vaid üha rohkem leiame me taas tee iseenda ja oma juurte juurde.
Vooremaal on heameel, et eesti muusikakultuuri oluline taimelava asub justnimelt Põltsamaal, mis pole juhuslik, vaid on seda tänu sealsetele muusikutele ja tänu sellele paigale endale, et ta oma iluga neid inimesi kinni peab.
Põltsamaa on külalislahke, kuid sealsed inimesed on kõike muud kui lihtsakoelised ja välja pahandada neid kindlasti ei maksa. Niisama hulkureid ja läbustajaid see linnake küll avasüli vastu ei võta. Kes suvel Põltsamaale on sattunud, neile jääb kindlasti veel kauaks ninna sealne roosilõhn ja kõrvu pillihääled.
31. juuli 2008
