Külma ja lumise talve üle elanud põhjamaalane üritab kätte jõudnud pikkadest soojadest päevadest viimast võtta. Tahaks palju tööd teha, aga tahaks ka täiel rinnal puhata ja lustida. Nii tundubki aktiivsematele kodanikele sageli, et kevadel ja suvel kalendris nädalavahetusi ebaõiglaselt vähe on.
Kõik väiksemad ja suuremad vabaõhupeod tuleb ju sel ajal maha pidada, kui päike kõrgelt käib ja kindailm unustatud. Sestap võtavad tantsu-, laulu- ja pillimehed uneajast lisa, et kõikjale esinema-osalema jõuaks, aga et kodus samal ajal peenramaa umbe ega muru põlvini ei kasvaks.
Jõgeval on igakevadised linnapäevad tänaseks täied tuurid peale võtnud, homme peetakse aga Põltsamaal maakonna laulu- ja tantsupidu. Varahommikust saati vuravad bussid tantsijate-lauljate-moosekantidega igast maakonna nurgast roosi- ja veinilinna suunas, et proovide käigus etteastetele viimane lihv anda, pärastlõunaks aga vanameister Hermanni ausamba juurde koguneda, et sealt ühises rongkäigus lauluväljakule peole suunduda.
„Mu süda usub õnne” on korraldajad peole nimeks pannud. Küllap ongi neil meie hulgast, kellele isetegevus elu loomulik osa, kergem uskuda, loota ja armastada. Ja laulda isegi siis, kui süda vahel muretseb.
29. mai 2010
