„Me pidime ju kuidagi tõestama, et me ilmaasjata Itaalias ei käinud,” ütles Toomas Muru naljatamisi, vastates küsimusele, miks nad koos tütre Laura-Liisaga Betti Alveri Muuseumi näituse üles panid. Näitus kannab pealkirja „Itaalia valgus ja värvid” ning sellel saab näha Laura-Liisa ja Toomase fotosid ning viimase maale.
Itaalias, täpsemalt Roomas ja selle lähistel ei käinud nad juuni algul sugugi kahekesi, vaid koos kümmekonna Jõgevalt ja Põltsamaalt pärit kunstihuvilisega. „Roomlaste” ühisnäitus avatakse sel reedel Põltsamaal maakonna keskraamatukogus.
„Meie jõudsime oma Jõgeva-näitusega nüüd reisikaaslastest natuke ette, aga mitte selleks, et teistele n-ö ära teha,” ütles Toomas Muru.
Pigem tegid Murud oma kaksiknäituse selleks, et näidata publikule ka Itaalias tehtud fotosid: Põltsamaa näitusele oodatakse eelkõige maale.
„Olimegi Itaalias laisapoolsed ja piirdusime põhiliselt pildistamisega,” tunnistas Toomas. „Maalimistuhin tuli mulle tõsiselt peale alles siis, kui koju tagasi jõudsin.”
Kui koolipõlves oli Toomase kunstiharrastamine põhiliselt pliiatsitega koerapiltide joonistamisega piirdunud, siis umbes aasta tagasi, kui Jõgeva alevikus toimus Betti Alveri Muuseumi ja Jõgeva aleviku kultuuriseltsi Vanaveski ühisettevõtmisena Enn Tegova juhendatav maalilaager, ärkas temas maalijahing. Väga järjekindlalt ta maalimisega ei tegele. Ent kui maalib, siis isuga.
„Lasen mõistuse lahti, usaldan oma sisemina ja lasen alateadvusel paberile voolata,” ütles Toomas Muru. „See on umbes nii, nagu tai chi puhul, kus lased kehal teha seda, mida ta õigeks peab. Mõni suur pilt võib mul valmida vähem kui tunniga ja loomingulisi põdemisi mul ette ei tule.”
Rooma rütmid
„Minul on pigem vastupidi,” tõdes Laura-Liisa. „Roomas läkski mul esimene pilt untsu: tahtsin pärast pikka maalimispausi kohe head ja sealjuures ülirealistlikku tulemust saada, aga kui seda ei tulnud, siis järgnesid pettumus ja vaimne blokeering. Seepärast tegelesingi Roomas rohkem pildistamisega. Ning isa oli minuga solidaarne ja tuli ka fototuurile.”
Ega Laura-Liisa polekski tegelikult maalimisele aega raatsinud raisata, sest hoopis põnevam oli tema meelest uusi muljeid sisse ahmida ning püüda tunnetada suure linna elurütmi. Iseasi, et kõike, mis pildistamist väärib, ei jõuagi Rooma-suguses linnas ära pildistada (igasugu varemetest saigi Laura-Liisal lõpuks „siiber”) ning ka kuumus kippus keskpäeval liiga tegema ja Rooma uudistamise aktiivsust pärssima.
„Tükati oli, jah, praeliha maitse suus ja pigem hiilisid ringi varjulisemates paikades,” ütles Laura-Liisa. „Õhk ja valgus on aga Vahemere ääres hoopis teistsugused kui siin. Päikegi on teise koha peal ja varjud seetõttu harjumatud: iseenda varju ei tunne seal näiteks üldse ära.”
Toomase sõnul oli Itaalia-reis nagu alateadvuse laadimine või motiivide panga täiendamine.
Toomase ja Laura-Liisa fotode kaudu saame heita põgusa pilgu Rooma ja selle lähiümbruse kitsastele tänavatele, sajanditevanustele müüridele, sildadele ja parkidele. Laura-Liisa tahtis enda sõnul edasi anda näiteks seda, kui palju on Roomas voolavat, „elavat” vett. Toomast paelus jälle antiiksete varemete ja kaasaegse linna põimumine. Inimesi kumbki väga innukalt ei pildistanud, seda enam, et tänavapildis domineerisid kohalike inimeste asemel pigem turistid. Ilmselt olid esimesed teiste (või ka kuumuse) eest varju pugenud, ehkki turismi tipphooaeg oli alles tuure kogumas.
<b>Läbivad ja mitteläbivad fotod
Näitusel on Toomase ja Laura-Liisa tööd eraldi saalides. Aga kahe saali vahel käib tegelikult tugev dialoog.
„Ega me teineteise pilte enne nende ülesriputamist näinud polnud ega ka varem kokku leppinud, mida välja paneme,” ütles Toomas Muru. „Kui aga pildid üles said, selgus, et meil on palju sarnaseid motiive. Minul on ehk rohkem üldplaane, Laura-Liisal detaile.”
„Nojah, fotosid — ja üsna detailseid fotosid — teen ma tegelikult ka töö juures, ainult et need on sellised läbivad fotod,” ütles Laura-Liisa muiates.
Ta töötab nimelt Viljandi haiglas radioloogiatehnikuna. Maalimine oli tal, nagu öeldud, vahepeal unarule jäänud, see-eest on tema elus viimasel ajal tähtsal kohal olnud laulmine Tartu Ülikooli naiskooris ning luuletamine: ta on üks neid, kes koondunud virtuaalsesse kirjandusklubisse Poogen. Fotograafiagi on tema elus tähtsal kohal ja kaamera on tal parem ja kallim kui isal.
„Laura-Liisal on korralik peegelkaamera, minul üsna tavaline „seebikarp”, nii et tema saabki rohkem detailidele rõhuda,” ütles Toomas Muru. „Samas on hea pildi sünnil kõige suuremaks takistuseks tühi pea: sul võib ka saja tuhande kroonine kaamera olla, aga kui mõtet pole, pole ka pilti.”
Nii, nagu on korduvaid motiive Laura-Liisa ja Toomase fotodel, nii on korduvaid motiive ka Toomase fotodel ja maalidel. Ainult et lähenemine neile on erinev.
„Kui ma tahan konkreetset objekti realistlikult kujutada, siis on seda minu meelest kasvõi juba energia kokkuhoiu mõttes targem teha foto kaudu,” ütles Toomas Muru. „Maalides tahan ma edasi anda pigem värvi, valgust, rütmi, sisekaemust. Ühe realistlikuma maali tegin siiski ka: autoportree. Ennast maalisin sellepärast, et ei tahtnud kedagi teist solvata: polnud ju kindel, et portree hästi välja tuleb.”
Laura-Liisa ja Toomas Muru loomingut saab Betti Alveri Muuseumis näha selle nädala lõpuni.
iii
RIINA MÄGI
