Tänavu aprillis Jõgeva Luteri koguduse kirikuõpetaja ametisse pühitsetud diakon Tiit Maasikmäe on romantikust filosoof, kes noorena veterinaariat õppides tahtis Vargamäe Andreseks saada. Pea kolmkümmend aastat hiljem on ta vaimulikuna leidnud oma kutsumuse.
Õpetaja Maasikmäe tunnistab, et tema kutsumus on Jumalariigi töö ja ta tahabki ainult sellega tegeleda.
Kaheksakümnendate lõppu ja varastesse üheksakümnendatesse mahub neil aastat tööd veterinaarina. “Mitmendat põlve põlise tartlasena otsustasin maale minna, aga Vargamäe Andreseks saamine ei tulnud välja,” naerab õpetaja. Ta lisab, et on suur klassikaliste raamatute austaja ning tahtis Tammsaare kirjeldatut ise kogeda. Veterinaari töö sujus, kuid noore tohtrina jäi ta ajale jalgu – kolhoosid lagunesid, loomi vähendati, elu maal hakkas kokku kuivama ning kohalikud inimesed leidsid lohutust alkoholipudelist. “Ma ei suutnud seda vaadata,” tunnistab õpetaja.
Noore mehena asutas ta koopiapaberite müügiga tegeleva ettevõtte, mis on juba üle kahekümne aasta leiva lauale toonud. Paindlik tööaeg annab võimaluse tegelda kogudusetöö ja õpingutega. Ent õpetaja tunnistab, et tahab ühel hetkel oma leivatööst loobuda ja teha seda, mis on hingele lähedal – ennast täielikult kirikutööle pühendada. Loomaarsti ametile mõtleb kirikuõpetaja muheda helgusega. Praegu ta enam telefoni teel koduloomade tervisenõu ei anna ja loomi ei ravi. “Aga need loomad, keda ma ravisin, on nüüdseks juba surnud – loodan, et ikka vanadusse,” võtab ta oma loomaarstikarjääri naljatades kokku.
Jõgeval kui kodus
Jõgevale kirikuõpetajaks asudes meenus Maasikmäele fakt, et see on ainuke linn, kus kirikut ei ole. “Loomulikult olin ma kuulnud, et siin on toimivad kogudused ning luterlased käivad koos endises lasteaias,” lisab ta.
Õpetaja on nüüdseks Jõgeva kogudusse sisse elanud ning tunneb ennast siin koduselt. Maasikmäe jutustab, et kui ta Jõgeva kiriklasse sisse astus, jäi talle kohe silma armas saal ja et altarimaali ei ole. “See on väga kurb – maal annab visuaalset efekti ja tunnetuse. Pühakojas olemist tajume erinevate meeleorganitega,” leiab ta. Õpetaja räägib, et tundis Jõgeva koguduses sooja vastuvõttu ning suurt tuge. “Näen, et inimesed käivad teenistusel sõna, mitte seltskondliku ürituse pärast,” lausub ta ja kinnitab, et koguduses on usku.
Suvel elas õpetaja muusikust abikaasa Katriniga suurema osa ajast Jõgeval, Aia tänava koguduse majas, kus kirikuõpetajal on elamispind. Külmemate ilmadega tuli aga oma Tartu lähedal asuvasse koju tagasi kolida. Talviti on Jõgeval ruumid külmad, elada küll saab, aga lambanahkades ning soojapuhuriga. Kogudus maksab osa küttest, kuid Maasikmäe sõnul oleks see ebaõiglane ja vastutustundetu, kui ta selle toetusega ilma soojaks kütaks.
Samas on õpetaja seda meelt, et Jõgeval elades tunnetaks ja mõistaks ta inimeste muresid paremini ning oleks osa kogukonnast. Ta unistab, et saaks päriselt Jõgevale tulla ning teenimisele ja kogudusetööle keskenduda.
Pisut on ta jõudnud ka juba plaane teha. “Mõttes on ideaalne unistus kirikukohvikust, kus pakutakse näiteks kohvi, saiakesi, värskeid ajalehti lugeda ning saab hommikupalvusel osaleda,” leiab õpetaja ning on seda meelt, et mõte on väärt katsetamist.
Talvisel ajal teenistuste peale mõeldes peab inimestel aga soe ja hea olema. Ahjud, küttesüsteemid tuleb korda teha ning kirikuhoone korralikult soojustada. “Külmad kirikud ei julgusta inimesi teenistusele tulema,” lausus ta.
Õpetajat teeb aga kurvaks, et koguduses on vähe noori. Tema hinnangul on see osati ka stereotüüpides kinni. Kirik tundub noore jaoks kõle ja külm, seal käivad ainult vanainimesed ning räägitakse surmast. Tagatipuks lisab süngust kirikuõpetaja must talaar (pikk laiade varrukatega, musta värvi vaimuliku ja kohtuniku ametirüü).
Maasikmäe sõnul on oma osa ka vaimulikel. Nii mõnelgi teenistusel jääb rõõmusõnumi asemel kõlama hoopis manitsev toon, kuidas tuleb oma elu õigesti elada. “Manitseda on lihtsam kui rõõmusõnumit kuulutada. Sõnum on igavene elu ja vahel jääb see varju,” selgitab ta.
Õiges kohas
Õpetaja Maasikmäe räägib, et tema ema ja isa ei olnud kirkus käijad. Seevastu vanavanemad olid väga usklikud. “Vanaema isa oli poola katoliiklane. Tal oli pühakiri kogu aeg kõrval,” jutustab õpetaja lapsepõlve mälestustest. Tiit ristiti ja leeritati 1993. aastal Tartu Pauluse kirikus. “Siis hakkaksin koguduse liikmena kirikus käima. Mul on hea sõber Tarmo Linnas, kellega arutasime usuteemadel ning rääkisime õpingutest Tartu Teoloogia akadeemias,” räägib Maasikmäe. Koos Tarmoga külastasid nad õppimise eesmärgil erinevate konfessioonide teenistusi. “Pärast arutlesime kuuldu ja nähtu üle. Ta on mind ses osas väga palju harinud,” tunnustab Maasikmäe.
Nii jõudis ta 2012. aastal Eenok Haameri loodud Tartu Teoloogia Akadeemiasse hingehoidu õppima. Praegu kirjutab õpetaja Maasikmäe aga Usuteaduse Instituudis magistritööd Luteri koguduse õpetajate jutluste sõnumitest. Õpingute ajal kohtus Maasikmäe Tartus Pauluse raamatupoes piiskop Joel Luhametsaga.
“Mõtlen, et see oli jumalik juhtimine. Ta küsis, kas saan talle armulaua jagamisel ja ettevalmistamisel appi tulla,” jutustab õpetaja. Maasikmäe tunnistab, et tal põlved värisesid. “Kui ma Joeliga alatari ette põlvitasin, läks hirm ära – tundsin, et olen õiges kohas. Tundsin, kuidas Jumal läbi Joeli mulle jõudu andis – ma ei kartnud enam. Oli kirjeldamatult hea tunne,” räägib kirikuõpetaja oma esimestes kogemustest koguduse ees.
Enne Jõgevale tulekut teenis Maasikmäe koos Kristjan Luhametsaga Kursi koguduses. Õpetaja mäletab täpselt, kuidas 2014. aasta 27. juulil Kristjan Luhamets helistas ja ütles, et kedagi on appi vaja. Toona ei olnud Maasikmäe veel diakoniks pühitsetud, kuid sõnajumalateenistusi võib läbi viia ka ilmik. “Kui ma esimest korda kantslisse läksin, siis ka põlved värisesid. Kuid teadsin, et kui Jumal on mind siia pannud, pole midagi karta,” sõnab vaimulik. Õpetaja räägib muiates, et teenistust kuulas neli inimest ja üks neist oli itaallane, kes millestki aru ei saanud. Nii hakkaski ta Kursi kirikus teenimas käima kuni kuulis Kristjan Luhametsalt, et Jõgeva kogudus vajab õpetajat.
Sõnal on kaal
Õpetaja Maasikmäe tundis juba keskkoolis filosoofia ja psühholoogia vastu huvi. Raamatuid uurides ei viinud ükski teooria lahenduseni. Otsingud viisid teda palverännakutele. Ta on käinud nii Portugalis Fatimas kui ka Mexico Citys, tütart külastades, Püha Guadalupe katedraalis. “Eks ma siis Jumalat otsisin,” sõnab Maasikmäe.
Viis aastat tagasi, 2011. Aastal, veetis ta abikaasaga aastavahetuse Poolas ning nad külastasid Czestochowas musta madonna ikooni. Sel suvel viis tee nad Lõuna-Tiroli. “Käisime paljudes katoliku kirikutes. Ma ei tea, kas nüüd sellest, aga hakkasin õudusunenägusid nägema. Kirikutes reljeefselt kujutatud Kristuse kannatused, verised krutsifiksid ja piinamisriistad hakkasid mõjuma,” tunnistab õpetaja avameelselt. Ta selgitab, et näeb selle taga küll helgust, aga tunneb ka enda väsimust.
Siis sattus ta Merano linnas luterlikule jumalateenistusele. “Seal ma tundsin, et olen kodus ja tahan siin olla. Pärast seda olen talaaris teenistusi pidanud. Muidu kandsin albat (valge pikk rüü – M.T.), sõnab õpetaja. “Ma olengi luterlane ja tahan nii teenida, see on minu jaoks õige. See äratundmine sai osaks tänavu suvel Meranos. Luteri kirikutes on kesksel kohal sõna, see sõna kõnetab mind. Jutluseid kuulates teen kõrvad, nina ja suu lahti, et seda kõike endasse ahmida,” rõõmustab ta.
Oma eeskujudena loetleb ta Joel ja Kristjan Luhametsa, Eenok Haamerit, Villu Jürjot, Arne Hiobi ja Toomas Pauli. Ta lisab, et pole kunagi ühegi õpetaja jutluses ivast ilma jäänud. Alati leiab ta puudutava mõtte. Samas peab õpetaja Maasikmäe lugu teistest konfessioonidest. Peale poola katoliiklasest vanavanaisa on tema perekonnas veel kreeka õigeusklik ‒ Mehhikos elav tütar.
Oskus näha inimest
Enne Jõgevale tulekut töötas Maasikmäe Tartu vanglas kaplanina. “Kui ma hakkasin siin kogudusetööd tegema, siis tuli kaplani ametist loobuda – kõike lihtsalt ei jõua,” selgitab õpetaja.
Hingehoiu õpingute ajal oli vaja praktikale minna. “Tahtsin näha maailma, mida tavainimene ei näe. See oli missioonitunne. Kui ma suudan kasvõi ühele inimesele Jumala sõna lähedale viia, siis olen oma eesmärgi täitnud,” jutustab ta. Kinnipeetavad on head psühholoogid, kes panevad kaplani proovile. “Piirid tuleb paika seda ning karta ei tohi,” räägib Maasikmäe. Nad aktsepteerivad piire, kui kaplan kinnipeetavat haavamata teada annab, et see ei ole lubatav käitumine.
Aasta jagu vanglas töötades ei lugenud Maasikmäe oma hoolealuste toimikuid. Konkreetse juhtumi lahendamiseks vaatas ta mõnikord ainult vajalikke kohti. “Eelkõige on ta inimene ja alles siis kinnipeetu. Nad ihkavad armastust nagu kõik inimesed,” selgitab ta.
Tema arvates on ebaõiglane, et inimese karistamine pärast vanglat vabaduses jätkub. “Ta tuleb välja ja inimesed ei võta teda ühiskonda vastu – tal on kohutavalt raske. Kaplan on aga vanglas eelnevalt kinnipeetavatega teinud tööd, et nad võiks kirkus ja Jumalas leida oma toetuspunkti ning tagasilanguse rattalt maha astuda.”
Vanglas on ajalikul ja ajatul hoopis teine tähendus. “Sain kokku kahe mehega. Küsisin kuidas neil läheb. Üks vastas, et hästi, tal on veel kolm aastat jäänud. Sõbral on kehvem, tema peab veel 17 aastat istuma,” rääkis Maasikmäe aja tähendusest. Tema sõnul oli kaplani töö vanglas ääretult huvitav. Mehed loevad pühakirja ja käivad leeritunnis. On ka neid, kes on algkeeltes pühasid tekste lugenud. “Kaplani ja vaimulikuna peab ikka väga tasemel olema, sest kinnipeetav võib teoloogiastki rohkem teada,” muheleb Maasikmäe.
Jõulude eel soovib õpetaja, et inimesed oskas jõulurõõmu näha maiste asjade taga. “Jõulud on Lunastaja tulek ja me võtame Kristuse kingitusena vastu, mitte ei ahelda ennast vilkuva reklaami taha,” lausus Maasikmäe.
Tiit Maasikmäe elukäik
*Sündinud 1964. Aasta 11. mail Tartus
*1982. aastal lõpetas Hugo Treffneri gümnaasiumi
*1988. aastal lõpetas maaülikooli veterinaaria eriala
*2012. aastalalustas õpinguid Usuteaduse Instituudis
*2015. aastast on ta Usuteaduse Instituudis teoloogia magistrant
*2015. aastal läbis Usuteaduse Instituudi Tartu Teoloogia akadeemia hingehoiu baaskoolituse
*Töötanud Tartu vanglas kaplanina, olnud õpetaja abiliseks Tartu Pauluse kiriku jumalateenistustel ja Kursi koguduses
*Abikaasa Katrin Maasikmäe on tegev Eesti kirikumuusikas ning on abikaasa teenistustel tihti orelisaatjaks ja lauljaks.
*Tütre ning kahe poja isa ja juba ka vanaisa.
Kirikutööks sobivadki kõige paremini ustavad inimesed
Tartu Pauluse koguduse abiõpetaja ja Tartu praostkonna abipraost Kristjan Luhamets ütles, et igapühapäevase kirikulisena oli Tiit talle nägupidi juba ammu tuttav enne, kui esimesed sõnad vahetati. “Eks kirikutööks sobivadki kõige paremini need, kes on ustavad. Tiiduga on kerge suhelda. Temas ei ole salakavalust. Siira avameelsuse ja heatahtlikkusega ütlebki ta seda, mida mõtleb. Samuti ei ole ta solvunud, kui talle nõu anda, kuidas üht või teist asja paremini teha. Need on kuldaväärt omadused. Esimesena seostuvad Tiiduga ikka tema lapselikult rõõmus meel ja entusiasm. Mul on hea meel, et Jõgeva kogudus on teda soojalt vastu võtnud.”
MARGE TASUR
