Juuni keskel Järvakandis toimunud seitsmes Rabarock oli iseloomult vastuoluline – ühest küljest see nagu oli sama üritus, mis aastaid tagasi, ja teisalt nagu polnud ka. Koht oli sama ja melu niisama palju kui varem, ent samas on aeg on edasi läinud ja kaasa toonud muutusi.
Seekord jagus rokki ja rolli kaheks ööpäevaks koguni viiele lavale. 50 kogu maailmast kohale sõitnud esinejat hullutasid küll võib-olla pisut väiksemat hulka publikut kui festivali hiilgeaegadel, ent oma lemmikud leidsid nende hulgast kindlasti kõik kohaletulnud. Et kõiki ja kõike tahes-tahtmata kuulata ja vaadata ei jõudnud, tuli teha oma valikud. Ka siinkirjutajal.
Avapäeva pärlid olid minu jaoks Austraalia beatboxi-geenius Dub Fx ning meie kodumaine kuumim bänd Ewert and The Two Dragons. Viimatinimetatu programm ja koosseis pakkusid tõelise naudingu kõigile muusikagurmaanidele. Teadmine, et see oli ka ainus sellesuvine Eesti festival, millel nad üles astusid, tegi saadud elamuse veelgi hõrgumaks. Muidugi on Ewertit ja draakoneid võimalik näha umbes neljakümnel festivalil mujal Euroopas.
Reedese õhtupooliku ehedaim glämmroki esineja oli soomlaste Reckless Love, teise päeva oodatuim bänd aga inglise punk-ikoon The Stranglers. Kui enne nende esinemist olid mul teatud eelarvamused (The Stranglers oli siinkirjutaja mällu jäänud kuldsete kaheksakümnendate suhteliselt leebe tegijana), siis need tuli kiiresti prügikasti visata, sest nad rokkisid laval ääretult värskelt, särtsakalt ja kaasakiskuvalt. “No More Heroes” ja “Always The Sun” – kes siis neid lugusid ei teaks! Kui teile tundub, et ei tea, vaadake internetist mõnda videot ja veenduge, et teate tegelikult küll.
Igale maitsele
Ehedat briti indie rokki sai kuulata-vaadata The Big Pinki esituses (tuntuim hitt “Dominos”) ja terava punkrokielamuse sai USA bändilt The Dwarves, kes lausa vägisi pani kaasa elama. Kui lisada telgilaval esinenud Paide bänd Nevesis, lätlaste Skyforger, Kosmikud tuntud headuses ja Kukerpillide öine etteaste, siis võib öelda, et midagi leidus igale maitsele. Meie oma armas (ja seekord vägagi rokkiv) Liis Lemsalu, Genka ja majabändiks nimetatud Metsatöll – nad kõik on nii erinevad ja samas sobivad suurepäraselt Järvakanti.
Eksootilisim esineja oli seekord Indiast pärit ja seal väga populaarne rockbänd Menwhopause. Uskumatult raju ja hea asi! Pettuda tuli paraku kõigil, kes ootasid Von Hertzen Brothersit, sest bändiliikme haigestumise tõttu jäi nende esinemine ära. Neid asendas kodumaine progeroki legend Mahavok.
Red Bull Tourbussi lava armastatuim ja kõige “hullem” esineja oli Winny Puhh. Poliitiliselt ja ehk ka eetiliselt kõige ebakorrektsem esinemine sundis tõdema, et nad on tõepoolest skandaalsed tegijad. Samas on neis olemas see mitte-eestlaslik hull jõud, mis lihtsalt paneb kaasa elama ja tõmbab rahva käima.
Kui hullust möllust rahu saada soovisid, siis oli hea minna Seenelavale, mille programmi kureeris Aapo Ilves ning kus astusid muusika ja luulega üles näiteks Karl-Martin Sinijärv, Merca, Contra ja Kivisildnik. Kõige rahvarohkem oli Seenelava ümbrus ilmselt Contra esinemise ajal, kui luule ja laul rokkisid täiega.
Kogupereüritus
Möllu jätkus kaheks ööpäevaks mitte ainult lavade ümber, vaid ka telklaagrisse, kus lauldi ja nauditi sõpradega koos olemist. Seekord oli Rabarock tegelikult nagu kogupereüritus: jalgpallihuvilistele oli jalkatelk, kus sai vaadata Euroopa meistrivõistluste mänge, toimusid õhukitarristide meistrivõistlused, laupäeva südapäeval võis osaleda heviaeroobikas, sai sooritada benjihüppeid, mängida Paf-palli jne. Pisut nukker tunne tekkis ka, sest näiteks burgeriputka müüjannadega juttu ajades selgus, et rahvast on varasemate aastatega võrreldes palju vähem (esimesel päeval ca 4000 inimest) ja enam pole nii vahva rahvas kui omal ajal, sest tõsiseid rokimehi ja –naisi on publiku hulgas vähem. Oma roll on siin ilmselt ka sellel, et esinejad on n-ö pehmemaks läinud. Kui aga ühelt festivali korraldajalt Kristo Rajasaarelt küsiti, kas seekord on viimane Rabarock, siis vastast ta, et seda räägitakse ju igal aastal.
Kokkuvõtteks võib öelda, et oli tore festival, ilm oli hea, inimesed, nagu ikka, sõbralikud ja rõõmsad, rokki ja rolli sai, šašlõkki, kalja ja nalja ka. Elagu Rabarock!
i
TIINA SÄÄLIK
