Elas kord Setumaal jõukast taluperest pärit noor sepp, kes armus vaesesse teenijatüdrukusse. Ehkki noormehe vanemad olid paarimineku vastu, võttis sepp teenijatüdruku ikkagi naiseks ning kolis pereõnne päästmise nimel koos temaga Setumaalt ära. Sepal ja tema kaasal polnud aimugi, et nende dramaatilist armastuslugu hakkab kunagi edasi jutustama kaunis must kleit, mille õmbleb nende tütretütretütar Katre Arula.
Esivanemate armastusloole pühendatud musta kleidiga esines Katre Arula Eesti Moekunstnike Ühenduse ühisnäitusel “Must kleit vabal teemal”, mida sai näha möödunud aasta novembris Tallinnas Hobusepea galeriis. Kes kleidi rinnaosa lähemalt uurib, näeb, et see on kaunistatud rahadega, nagu jõuka setu naise rind ikka, ainult et rahad ei ripu mitte riide peal, vaid on kahe riidekihi vahele ära peidetud.
Ehete hulk ja suurus oligi see, mis Setumaal jõukat neidu-naist vaesest eristas. Viidates peidetud rahade abil vanavanaema ainelisele vaesusele ja seesmisele rikkusele, on Katre loonud võimsa ja mitmekihilise kujundi. Ma poleks iialgi arvanud, et üks rõivaese võib nii kõnekas olla. Ülemöödunud pühapäeval Jõgeva kultuurikeskuse galeriisse üles pandud näituse pealkirjaks ongi Katre pannud “Rõivad räägivad”. Enam-vähem sama rõivakollektsiooni näitas ta aastavahetusel Tallinnas Eesti Käsitöö Maja galeriis. Tallinnas oli eksponaate, tõsi küll, rohkem, sest seal oli kasutada suurem arv mannekeene.
Katre Arula on käsitööettevõtja, kes käivitas kolm aastat tagasi Põltsamaa lossihoovis koos kolleeg Kersti Poogiga käsiteokoja. Lapitööga on ta tegelnud koolipõlvest peale ehk nüüd siis juba paarkümmend aastat. Lapitehnikat ja viimasel ajal ka viltimistehnikat rõivaloomingus kasutama on teda innustanud Eesti Lapitöö Seltsi suviste kokkutulekute aegsed moedemonstratsioonid, samuti Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu iga-aastased teemakonkursid ja Eesti Moekunstnike Ühenduse ühisnäitused. Katre on kõigi kolme nimetatud organisatsiooni liige, rahvakunsti ja käsitöö liidus kuulub ta suisa juhatusse.
Kindakirjade lummuses
Jõgeva näituse kaheksatteist tööd vaadates ilmneb, et eriti heaks inspiratsiooniallikaks on Katrele olnud eesti kinda- ja sukakirjad. Asi sai alguse Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Seltsi 2009. aasta konkursiteemast “EESTI-OMA-KIRI”. Sellele konkursile tegi Katre Paistu sukakirjast pärit motiiviga kaunistatud piduliku sinise kleidi, mis pälvis Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti eripreemia. See kleit on kaugelt rohkem rännanud kui Katre ise: 2010. aastal käis see koguni kaks korda Hiinas ära: algul oli see väljas maailmanäituse EXPO Eesti paviljonis, seejärel Hangzhous toimunud festivalil Creative Life.
Kindakirjade teemat arendas Katre edasi mitme aasta jooksul ning leiutas selle käigus mitu spetsiifilist tehnikat ja teksalõnga tegemise meetodi.
“Mulle meeldib asju teha omamoodi, mitte nii, nagu teised ees teinud,” ütles Katre.
Oma kindakirjadest inspireeritud rõivakollektsiooni näitas Katre rohkearvulisele publikule 2011. aasta suvel, kui Põltsamaal toimusid üle-eestilised käsitööpäevad. Näitus kandis pealkirja “Kindamustriline — lapikirjaline” ja oli väljas Käsiteokojas.
Nüüdseks hakkab kindakirjade teema Katre jaoks end juba ammendama. Uusi väljakutseid pakub näiteks viltimine. Jõgeva näituse silmatorkavaim rõivaese, kleit “Pääsupesad”, ongi teostatud viltimistehnikas. See valmis Eesti Moekunstnike Ühenduse mullukevadise ühisnäituse jaoks. Sellele esitatud tööd pidid lähtuma mõnest Punasesse raamatusse kantud liigist ning olema tehtud taaskasutatud materjalist. Katre viis näitusele valge viltkleidi, mille allääre kaunistused meenutavad meie rahvuslinnu suitsupääsukese pesi. Suitsupääsuke on Katre sõnul inimesega ammustest aegadest eluruumi jaganud ning olnud meie kodukolde ja vabaduse sümboliks.
Tuli tõrjuda ostusoove
Kui üldjuhul on Katre loodud rõivad igati praktilised ja kantavad, siis pääsupesadega kleit kaldub rohkem kunstivalda.
“Ette antud tingimused olid paraku sellised, et neist lähtuvalt oli raske praktilist rõivaeset luua,” ütles Katre. “Ent mu tütar, kelle mõõtude järgi pääsupesakleit tehtud on, arvas, et kuhugi võiks sellega ikkagi minna.”
Katre Jõgeva-näitus sai üles vahetult enne vabariigi aastapäeva. Nii said tema loodud kauneid rahvuslike motiividega kaunistatud rõivaid näha ka linna- ja maavalitsuse korraldatud aastapäevapidustustel osalenud. Õigupoolest on mõnda Katre näitusetööd kantudki sellistel pidulikel sündmustel, linnapea ja maavanema vastuvõtust presidendi vastuvõtuni välja.
Ka Katre Tallinna-näitus langes heale ajale. Jõulude ja uue aasta paiku liikus vanalinnas rohkesti kultuurihuvilist publikut, kaasa arvatud Vene turiste, ning paljud neist leidsid tee ka Eesti Käsitöö Majja. Katre disainitud ja valmistatud rõivad oleks ilmselt viimseni ära ostetud, kui ta neid müüa oleks lubanud.
“Käsitöö maja inimesed isegi kurjustasid minuga natuke, et miks ma panen välja asju, mida müüa ei saa. Et neil tulnud päevad läbi huviliste ostusoove tõrjuda,” ütles Katre. “Paraku saab selliseid isikupäraseid ja kehasse töödeldud rõivaid teha ikkagi vaid konkreetset kandjat silmas pidades, nii et müügikollektsioone ei hakka ma ilmselt ka tulevikus tegema.”
Tallinna-näituse ajal koges Katre esimest korda elus seda, et mõned näitust külastanud inimesed, kusjuures võhivõõrad, võtsid vaevaks talle helistada ja saadud elamuse eest tänada. Ju siis olid Katre loodud rõivad nendega rääkima hakanud. Jõgeva kultuurikeskuses saab esivanemate vaimuvarast inspireeritud rõivaste juttu kuulata 24. märtsini.
i
RIINA MÄGI
