Põltsamaa käsitöömeister Katre Arula avas möödunud teisipäeval Eesti Käsitöö Maja rahvakunstigaleriis isikunäituse “See pole lihtsalt üks keha…”, mille lahtiolekuaeg ulatub otsapidi Eesti Vabariigi sajandijuubeli aastasse. Katre näitus ongi kui juubelikingitus Eestile, sest eksponeeritavad rõivad on inspireeritud eesti rahvakunstist.
Tallinnas Pikal tänaval asuv Eesti Käsitöö Maja rahvakunstigalerii oli möödunud teisipäeva õhtul käsitöörahvast tulvil: Katret ja tema loomingu kõrget taset teatakse hästi ning tal on tekkinud oma fännid, kes iga tema näitust vaatama tulevad. Sealsamas rahvakunstigaleriiski on neid toimunud juba õige mitu.
“Tore, et Katre tuli oma näitusega meie juurde just jõulude ajal,” ütles avamisel Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu juhatuse esimees Liina Veskimägi-Iliste. “Näitus on ilus, soliidne ja rahvuslik ning sellele annavad värvi Katre enda leiutatud tehnikad – just nende poolest ta ju kuulus ongi. Vaataja ei väsi Katre loomingut vaatamast ja kandjad ei väsi tema loodud rõivaid kandmast, sest need on stiilsed ning samas mugavad ja praktilised. Ütlen seda enda kogemuste põhjal.”
Katre Arula sõnas, et näitusi teeb ta publiku jaoks, aga niisama palju ka enda jaoks: näitus aitab ühe loominguperioodi iseenda jaoks kokku võtta ning seejärel uute teemadega edasi minna. Tänu sellele, et Katrel avanes möödunud aasta oktoobris võimalus osaleda oma rõivakollektsiooniga Tallinn Fashion Week’il ehk Tallinna moenädalal, on tal nüüd olemas ka kollektsiooni loomise kogemus.
“See ja näituse tegemine on kaks eri asja,” kinnitas Katre ja lisas, et tänu näitustele ja moenädalale on ta hakanud oma loomingust ka ise rohkem lugu pidama.
Näitusel on neliteist rõivamudelit eksponeeritud mannekeenide seljas, ülejäänuid võib imetleda fotodelt, mille autoriteks on Sandra Urvak, Liina Laurikainen ja Katre Arula ise. Mannekeenidele asetatud rõivad on uudislooming, mida keegi varem näinud pole, fotodelt võib aga leida rohkesti selliseid esemeid, mis kuulusid mullusesse Tallinn Fashion Week’i kollektsiooni.
Ei tee moodi
“Meie fotosessioonid olid väga loomingulised ja lahedad,” ütles Katre Arula. “Olen neil osalenud fotograafidele ja neidudele-modellidele väga tänulik.”
Üks modell, Anna Brit Vetsa (tema ema Karin on Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu projektijuht), oli ka näituse avamisel.
“Olen Anna Britiga koostööd teinud juba paar aastat. Selle aja jooksul on mul olnud tore selle noore inimese arengut jälgida. Ta pole üksnes kaunimaks ja naiselikumaks muutunud, vaid temaga on ka üha huvitavam teel pildistamispaika maailma asjade üle arutleda,” tõdes Katre.
Anna Brit lisas omalt poolt, et tema ei ütle Katre fotosessiooni kutse peale kunagi ei, sest Katre rõivad meeldivad talle ja ta ise on väga lahe inimene.
“Ma ei ole moelooja, ma ei tee moodi. Ma teen rõivaid, mis võiksid naise garderoobi jääda pikemaks ajaks,” ütles Katre Arula. “Inimesel ei pea rõivaid tegelikult üldse palju olema, aga need vähesed asjad võiksid olla ainulaadsed.”
Sama mõtet kandis ka näituse pealkirjaks olev lause, mis on laenatud Mari Jürjensi laulust “Keha”.
“Kui ostad hingega tehtud asja, on sellel pikem eluiga, kui kunstmaterjalist odaval hilbul. Väärikat rõivast kandes austad sa oma keha,” ütles Katre oma näituse pealkirja selgituseks.
Ingli puudutus
Ta usub, et teda kui loojat on puudutanud ingel: see on tema setu juurtega vanavanaema. Katre nn nööbid-peidus-tehnikas setuainelised kleidid ongi vanavanaemale pühendatud. Vanaemast ning tema sõle ostmise ja kadumise loost on aga inspireeritud nn sõlekleidid. Emale pühendatud rõivaid Katre loomingus veel pole, ent need tulevad kindlasti. Tütar Triinu kohta, kes praegu Taanis õpib, ütles Katre aga:
“Ta ei tea ilmselt isegi, kui palju inspiratsiooni ta mulle oma tegemiste ja otsekoheste ütlemistega andnud on. Ja abikaasa Aimarile olen tänulik selle eest, et ta mulle paljudes praktilistes asjades abiks on olnud.”
Tuntud lapitöömeister Marja Matiisen ütles Katre näitusetööde kohta, et need on tuntud headuses.
“See, mida Katre teeb, pole tavaline, vaid kunstkäsitöö,” kinnitas Matiisen. “Ta on jõudnud tasemele, millele lihtsate lapirõivaste tegijad ei küüni. Ta on pedantselt täpne, korrektne. Siin on, mida vaadata ja mille üle mõelda. Katre töödes pole ju midagi juhuslikku, vaid igal võttel on põhjendus ja igal asjal oma lugu, nagu näiteks kleidil, mis tehtud nõukogude ajal igaks juhuks ostetud tekikotiriidest. Selliseid “igaks juhuks” ostetud kangaid oli või on veel praegugi iga õmbleva naise kodus. Aga vähesed oskavad need niimoodi kunstkäsitööks väärindada, nagu Katre seda teeb. Tema kangad pääsevad tõesti kangaste paradiisi.”
Katre Arula näitus “See pole lihtsalt üks keha…” jääb Eesti Käsitöö Maja rahvakunstigaleriis avatuks 2. jaanuarini.
RIINA MÄGI
